Euroopa võlakriis II - Milline tee valitakse?

Euroopa võlakriiside lugudeseeria esimeses osas vaatasime tänase kriisi tagamaid, nüüd on aeg suunata pilk tulevikku - millised on erinevad võimalused Euroopal siit edasi liikuda? Kas Kreeka jääb eurotsooni? Ja kas euro jääb püsima?

Olen toonud allpool välja kuus erinevat plaani, erinevat teekonda, kuidas Euroopa võiks siit rahandusliiduga edasi liikuda.

Plaan 1. Kohandumine

See on plaan, mille järgi Euroopa praegu liigub. Loodud EFSF kaudu laenatakse problemaatilistele riikidele raha ning kokkuleppel laenusaajatega viimased siis kärbivad kulusid ning proovivad liikuda riigieelarve tasakaalu suunas. Selline kohandumisprotsess peaks kokku kestma tõenäoliselt viisaastaku ning seejärel peaks õpilased olema võimelised ise lendama ehk turgudelt raha laenama. IMFi töö probleemsete riikidega ongi tavapäraselt selline ja nemad on ka seekord laenuandja osas.

Siiani on selle plaani miinuseks olnud finantsturgude rahutus. Kauplevad kõikide PIHIK (Portugal, Itaalia, Hispaania, Iirimaa, Kreeka) riikide võlakirjad börsidel ning seetõttu ka turgude usaldamatus kiiresti näha. Ligikaudu 7% on 10.a. võlakirjade puhul olnud piiriks, kust intresside üleminek olnud kriitiline, intressikulu kasvab sedavõrd, et Kreeka, Iirimaa ja Portugal olid sunnitud IMF/EL laenupaketi kaudu abi paluma.

Kreeka 10.a. võlakirja intress on täna 18,5%, Portugalil 11,2%, Iirimaal 9,0%. Seega turud isegi pärast abipaketi vastuvõtmist ei usu, et need riigid oma majapidamise korda saavad. Ja nagu kriiside puhul sageli kombeks, sellise jupp-jupi kaupa lappimise puhul võetakse ühe probleemi lahendamisel kohe järgmine ette, mille suhtes pinget kruttida. Sel suvel on hakanud pinged kasvama ka Itaalia ja Hispaania suhtes, nende riikide 10.a. võlakirja intress kerkis augusti alguses juba üle 6% piiri. Euroopa Keskpank (ECB) oli sunnitud sekkuma ning ostma rekordiliselt suurtes kogustes nende kahe riigi võlakirju. Selliselt suudeti küll turgusid lühiajaliselt rahustada, kuid fundamentaalselt ei paranda see midagi. See erakordne sekkumine oli vajalik seetõttu, et Itaalia ja Hispaania on juba teise liiga mängijad. Alloleval joonisel on näha eurotsooni riikide osakaalud kogu SKP-st. (Proovisin ka Eestit joonisele lisada, kuid see 0,2% suurune täpp ei jäänud näha).

Senised laenusaajad kokku moodustavad vaid ligemale 7% euroala SKP-st, kuid ainuüksi Itaalia on juba pea 2,5 korda suuurem kui nende riikide summa. Seega kui Itaalia ja Hispaania ka päästepaketti vajaksid, oleks seis juba väga keeruline, sest päästvad riigid oleks Euroopas pea sama suured SKP järgi kui päästetavad. Seega finantsturud ei taha kohandumiseks hästi aega anda ning tõenäoliselt hakkavad taas peatselt Hispaaniat ja Itaaliat abipaketi suunas pressima. Väga oluline saab olema september, kui euroala riikide parlamentides asutakse hääletama Kreeka täiendavat abipaketti ja nagu Soome tagatise nõudmine näitas, ei pruugi see üldse kergelt minna.

 

Plaan 2. Eurovõlakirjad

Eurovõlakirjad ehk eurobondid on sel suvel tugevamalt kerkinud teema. Sisuliselt tähendaks see eurotsooni riikide ühiseid võlakirju. Mis omakorda tähendaks, et Saksamaa ja Prantsusmaa panevad oma tugevama majandusseisu lauale ja tagaks sellega kogu eurotsooni võlakirju. Kui seni on Euroopa olnud peamiselt poliitiline liit, siis eurovõlakirjadega peaks see laienema ka rahanduspoliitiliseks liiduks, lisaks on tõenäoline Euroopa ühise rahandusministeeriumi teke.

Eurovõlakirjade plaani plussiks oleks see, et sellega saaks finantsturgude pinge tõenäoliselt maha võtta, Saksamaa ja Prantsusmaa garantii annaks aega. Kindlasti on selle plaani puhul väga palju agasid, sest vajaliku reformi ulatus on väga suur. Ka juriidiliselt on palju piiranguid, sisuliselt vajalik muuta Lissaboni lepet ning saada sellelt kõikide riikide parlamentidelt kinnitused.

Kokkuvõttes mulle eurovõlakirjad hea lahendusena ei tundu. Tõsi, lühiajaliselt see aitaks turge rahustada, kuid fundamentaalselt teeks olukorda halvemaks. Euroopa probleemid on olnud paljuski selles, et PIHIK riigid on elanud üle oma võimete ja teised selle suhtes silma kinni pigistanud. See, et iga riigi jaoks on eraldi võlakirjad, toimib praegu distsiplinaatorina - ega kreeklased enne liigutama ei hakanud, kui abi tarvis oli. Kui kõik võlakirjad ühte patta panna, siis on väga raske Lõuna-Euroopas distsipliini hoida.

Meenub üks lugu, mida rääkisid sõbrad, meenutades kooliaega. Oli ühel matkal klassijuhataja tulnud lõpuks kummalisele mõttele: "Teeme röövlisuppi, paneme kõik oma viimased jäägid potti ja sööme koos ära." Kõik siis kummastunud nägudega seda ka tegid, viimasena klassi Toots, kellel sööki järgi enam ei olnud ja lisas peotäie mulda. Mulle tundubki see eurovõlakirjade idee üsna "röövisupi" moodi, kuhu mõni Lõuna-Euroopa riik ikka mulda üritab lisada. Kuid vähemalt on Euroopa tagataskus eurovõlakirjade näol olemas üks tuumarelv, millega Euroopa võlakriisi mõneks ajaks peatada saab. Võtmeriigiks on siin Saksamaa, kui nemad eurovõlakirjadega nõus, siis need ka tulevad. Kuid viimased küsitlused näitavad, et 75% rahvast on neile vastu, seega see on väga raske barjäär ületamiseks.

 

Plaan 3. Kordineeritud default

Default tähendab maksejõuetust, riik kuulutaks, et ta ei jõua laene tagasi maksta. Seni on Euroopa proovinud seda teemat nagu vanakuradit vältida, Kreeka puhul ilma teiste toeta oleks default juba ammu käes. Kuid default ei tähendaks automaatselt Kreeka lahkumist eurotsoonist, praegu on sedavõrd erakordne aeg, et võimalik ka reeglite muutmine. Ei saa välistada, et Euroopa suured oleks nõus ka kordineeritud defaultiga ning näiteks Kreeka ja mõne teise riigi
puhul kirjutatakse teatud protsent (näiteks 40%) riigivõlast maha ning kehtestatakse paus intressimaksetes. Sest Kreeka riigivõlg on juba 150%-ni SKPst kerkimas, ei ole praktiliselt võimalik, et nad seda naturaalsel teel normaalsele tasemele suudaks viia.

Seega võib plaan nimega "Kordineeritud default" olla ka Euroopa jaoks lahenduseks, kuid sel juhul peaks seda suuremas paketis tegema, et turgusid rahustada. Kuna see tähendaks kahjumeid ka pankadele, siis peab selle plaani üks osa olema riikide tugi pankadele, mis tõstab selle plaaniga kaasnevat kulu. Peab arvestama ka sellega, et ükskõik millises vormis default realiseerub, tähendab see magusat leiba juristidele - väga tõenäoline on palju kohtuvaidlusi pikkadeks aastateks, mis teeb ka keeruliseks selle plaani võimaliku kogukulu hindamise.

 

Plaan 4. Rahutu default

Vaatame näiteks mis Kreekas täna toimub. Kreeka selle aasta SKP on langemas ca. 5% ning kärpimist on veel seni olnud üsna mõõdukalt, kohanemisega tegeleda on vaja veel mitmeid aastaid. Vaatasin Kreeka uudistest, et küsitluste järgi enamus kodanikest peab EL/IMFi abipaketti Kreeka jaoks kahjulikuks. Rääkisin ühe Kreeka üsna aruka ettevõtjaga, kes arvas, et Kreeka hädad on peamiselt Euroopa süü. Tavakodaniku silmade järgi otsitakse jätkuvalt erinevatest kohtadest süüdlast, kuid unustatakse peeglisse vaadata. Kuigi poliitikud pidevalt eelarveid miinuses hoidsid ja riigivõlga suurendasid, siis oli ikkagi tavavalija see, kes seda pidevalt heaks kiitis. Arvestades, et ulatuslikud kärped on vajalikud, siis selline mentaliteet teeb olukorra väga raskeks.

Seetõttu ma ka arvamusel, et mõni riik lähema viie aasta jooksul eurotsoonist lahkub. Strukturaalne viga on liiga suur. Kõige tõenäolisem kandidaat on kahtlemata Kreeka, järgmine tõenäoliselt Portugal. Iirimaa sellest kolmikust kõige kohanemisvõimelisem ja ma arvan, et pääseb defaultist. Itaalia puhul on probleemiks kõrge riigivõlg, kuid Põhja-Itaalia oma tööstusega sarnaneb efektiivsuselt üsnagi Saksamaale ning see ilmselt hoiab riiki pinnal.

Seega täitsa võimalik, et kreeklased panevad lähiaastatel rahvahääletusele "Kas lahkume eurotsoonist, võtame kasutusele drahmi ja kuulutame välja maksejõuetuse?" ning vastavad sellele "jah". See oleks majanduslikult Kreekale veel hullem löök kui karm kärpimine praeguse laenupaketi raames, kuid keskmine hääletaja ei oska neid riske ilmselt näha, tal on lihtsalt kõrini jooksvast olukorrast. Samuti oleks see löök laenuandjatele ja ECB-le (kes aksepteerib Kreeka kukkunud võlakirju nominaalväärtuses tagatisena), kes oleks sunnitud kandma kahjumeid ning kõik Kreeka laenupaketis osalenud riigid peaks oma kodanikele selgitama, miks riigi raha kadus. Kuigi eelnevad punktid pakuvad ka mitmeid rahumeelsemaid lahendusi, on kindlasti viimase aastaga suurenenud tõenäosus, et Kreeka Euroopale veelkord mütsi silmini tõmbab.

 

Plaan 5. Kaks eurot

Täna on meil kahekiiruseline Euroopa - Saksamaa, Skandinaavia ja ehk ka Prantsusmaa on majanduslikult tugevamad ning PIHIK riigid problemaatilised. Allpool on hea joonis, kus on toodud Taylor rule'i järgi arvutatud õiglane intressitase Saksamaa jaoks (+4,5%) ja sama PIHIK riikide jaoks, mis on -4,5%.

 

Sellised peaks siis olema ka "euriborid" nende riikide jaoks. Euroopa Keskpank peab laveerima nende kahe väga erineva keskkonna vahel ning kehtestama neile ühtlase intressimäära. Seetõttu ongi kuulda ka arvamusi, et tuleks eurotsoonis kaks eraldi valuutat luua, "tugeva Euroopa valuuta" ja "nõrga Euroopa valuuta". Ma väga hästi sellest plaanist ei arva, sest sisuliselt tähendaks see "nõrgema Euroopa" üle parda heitmist, pinged ja närvilisus turgudel teeks nõrgema Euroopa valuuta ilmselt väga haavatavaks ja seega see plaan palju ei erineks nõrgema Euroopa üle parda heitmisest.

 

Plaan 6. Rahatrükk

Teoreetiliselt on võimalik ka see, et ECB asub Euroopa võlga monetiseerima ehk ostab kokku kogu riikide poolt emiteeritava võla. Praegused närvilised ajad paraku soodustavad ka selliste äärmuslike mõtete levikut. Tõsi, täna on küll ECB teinud PIHIK riikide võlakirjadele tugioste, kuid need on jäänud siiski 100 miljardi euro juurde, täies mahus monetiseerides oleks suurusjärk hoopis teine, jõudes triljonitesse. Selline raha suhtes usaldust hävitav tegevus tooks kaasa riski kogu süsteemi kokkukukkumiseks ja loodetavasti sellised kavad piirduvad vaid erinevates blogides ringlemisega, seetõttu pikemalt ei peatuks.

 

Ostetakse aega

Veel enne artikli kokkuvõtmist on tähtis vaadata ühte olulist nüanssi. Nimelt - mulle tundub, et Euroopa tegeleb praeguste päästepakettide näol suuresti aja ostmisega. Ostetakse aega, et saaks  pikemalt tegeleda kohandumisega. Kuid "aeg on raha" kehtib paraku ka siin vägagi. Oluline on see teema seetõttu, et pideva protsessina toimub riskide üleminek erasektorilt laenavatele riikidele. Saabuvad ju pidevalt Kreeka, Portugali ja Iirimaa riigivõlakirjade maksetähtajad ja täna makstakse need summad täies mahus välja. Isegi Kreeka võlakirjadest saavad investorid 100% tagasi, kuigi võlakirjaturul hinnatakse, et üle 50% põhiosast tuleb maha kanda. Ja kõik sellest tekkiv auk täidetakse IMF/EL finantseerimisega. Ehk kui aasta tagasi oli Kreeka laenajate ring väga lai, siis see pidevalt kitseneb, ning IMF/EL osa laenust suureneb. Ehk kui Kreeka mõne aasta pärast defaulti läheb, siis on IMF/EL pideva positsiooni suurendamise näol teinud halva otsuse.

Allolev graafik näitab eurosüsteemis riikide kaupa neto-laenusummasid. Nagu näha, on Saksamaa selgelt suurim laenaja ja PIIGS riigid laenuvõtjad. Seetõttu ka Saksamaa otsused Euroopa võlakriisi võtmes kõige tähtsamad.

 

Kokkuvõte

Praegused ärevad ajad Euroopa majanduses on pikaajalise eeltöö "vili" ning nagu eelnevast tekstist näha, kiireid ja meeldivaid lahendusi enam ei ole, on valida ainult raskete ja halbade vahel. Väga palju sõltub sellest, kui kannatlikud on PIHIK riikide valijad ning kui suur laenuandjate kannatus. Praegu sisuliselt tegu sellise situatsiooniga, kus Saksamaa valija ei taha tegelikult laenu anda ja Kreeka valija laenu võtta. Ja väga raske näha, et need arvamused muutuks.

Ma arvan, et õige oleks olnud Kreekale mitte laenata ja võtta kohe Kreeka defaulti järelmõjudest tulenevad riskid. Täna võib öelda, et Kreeka defaulti hind on Euroopa jaoks juba oluliselt kõrgem. Täna juba Euroopa sedavõrd seotud, et peab jätkama ilmselt kohandumise plaaniga. Ning Soome idee Kreekalt tagatist küsida on väga õige mõte, nii riskantsele laenajale muudmoodi laenata ei tohigi.

Kuid tuleb arvestada sellega, et finantsturgudel olukord läinud selliseks, et pinge võib täiendavalt kasvada väga kiiresti ning muuta Plaani 1 võimatuks, siis tuleb käiku ilmselt Plaan 2,3 või 4.

Igatahes võib tänases keskkonnas öelda, et kui Euroopa tulevikku 5.a. kaugusele prognoosida, siis sama seis ehk status quo on igaljuhul vale vastus. Muutused saavad olema suured. Kuid ma arvan, et euro jääb püsima. Euroopa oluliseima riigi, Saksamaa, investeering sellesse on olnud liiga suur, et nad sellest loobuks. Kuid ilmselt on muutused ees seismas liikmesriikide hulgas ning struktureeritakse ümber ka praegune toimimismudel. Lugudeseeria järgmises osas vaatame seda, kuidas see Euroopa rahandustorm Eestit mõjutab.

Kristjan Lepik

Vaata lisaks:
Artikkel: Euroopa võlakriis - Tagamaadest
Foorum: Euroopa tulevik
Wiki: PIHIK riikide võlakirjade intressid

« tagasi