Diskussioon: Kui haige on kapitalism?

Globaalne kriis on lõhkumas status quo’d - palju on kerkinud küsimusi, kas olemasolevad majanduslikud ja poliitilised mudelid on jätkusuutlikud. Kristjan Lepik ja Tarmo Jüristo diskuteerivad kapitalismi teemal - kui haige kapitalism momendil ikkagi on?

Sissejuhatus

Kõik sai alguse sellest, et Kristjan kirjutas EE jaoks artiklit ja saatis drafti teistele läbivaatamiseks - milliseid ideid tekitab. Sealt sai alguse diskussioon, mis läks laiemalt kapitalismi ja turumajanduse alustalade juurde. See oli algselt vaid eravestlusena mõeldud ja seega mitte ehk kompaktselt ja nutikalt struktureeritud, kuid autentsuse huvides jätsime vestluse selliseks nagu see oli. Tarmo käis pärast seda arutelu ka #OccupyWallStreeti New Yorgis kohapeal kaemas, selle kohta märkmeid http://www.memokraat.ee/ veebilehel.

Diskussioon

Artikkel: 2008. a. finantskriis oli ränk hoop maailma majandusele ning  tulebki arvestada „uue normaaltasemega“ – maailm on pärast kriisi muutunud ning enamikes regioonides ja sektorites on see normaaltase väiksem. Võib rääkida „enne kriisi“ ja „peale kriisi“ ajajärkudest, need on kaks erinevat maailma. Teoreetiliselt on uuele normaaltasemele üleminek lihtne – vaja oleks kogu maailmal uute oludega kohanduda. Olla väiksem, olla efektiivsem. Mis suuresti tähendab paljudes kohtades kärpimist ja püksirihma pingutamist. Ja see on midagi, mida lääne heaoluühiskonnad hästi teha ei suuda.
 
Tarmo: Ma ei ole päris nõus, et siin on asi kinni lihtsalt heaoluühiskonnas. Mingil kitsamal tasandil tõepoolest - heaoluühiskond, nii nagu me seda siiani mõistnud oleme, näib täna tõesti jätkusuutmatuna. Siin peaks aga ilmselt veidi lähemalt vaatama seda, mida täpselt keegi "heaoluühiskonna" all silmas peab. Kui rääkida teatud avalike teenuste tasemest ning kättesaadavusest (või mõnel juhul ka garanteeritusest), siis mina ei ole veendunud, et see mudel a priori ja iseenesest pankrotis on. Küll olen ma nõus, et pankrotis on see, kuidas seda viimastel aastakümnetel finantseeritud on - see aga on laiem teema.
 
Artikkel: Iga riigi majanduses võime eristada kolme suurt gruppi – riik, eraisikud ja ettevõtted. Kuidas on läinud neil kolmel kriisijärgses maailmas? Riikidel on olnud raske aeg, sest kriisi järel on tulud kukkunud ja kulud kasvanud – eelarved suurelt miinuses ning see on oluline põhjus praeguse Euroopa võlakriisi taga. Eraisikutel on samuti keerulised ajad – tööpuudus on kõrge pea kogu maailmas ning kuna laenukoormus oli enne kriisi kerkinud kõrgele, proovivad eraisikud praegu hambad ristis bilanssi parandada, makstes laene tagasi. Ka ettevõtete tuludele oli kriisi löök tugev, kuid globaalselt vaadates on ettevõtted taastunud kriisist väga hästi, näiteks USAs on ettevõtete kasumimarginaalid tegemas rekordeid. Seda on saavutatud efektiivsuse arvel, mille üks tahk on ka töökohtade vähendamine.
 
Tarmo: tõesti, võib ka nii liigitada (e. siis riik, ettevõtted ja eraisikud), aga see ei ole kuidagi fundamentaalselt parem või täpsem liigitus, kui nt. bourgeoisie ja proletariaat. Ühe liigitusega saad tulemuseks ühe probleemi (ning ka ravi), teisega teise. Ning jällegi, minule tundub huvitav seda probleemi natuke laiemas kontekstis vaadata.
 
Kristjan: Antud artikli formaat paraku seadis piirid, kuid proovin siin veidi pikemalt selgitada selle mõtte tagamaad. Seda kolmeks jagamist (riik, eraisikud, ettevõtted) olen ise kasutanud, et hinnata riikide ja regioonide majanduslikku tervist. Eks kogu riigi kulgemine ole nende kolme komponendi summa, kuid riikide kaupa on nende kolme kvaliteet ja tervis üsna erinev. Kui võtta näiteks Kreeka, siis nende probleemides on peamiselt süüdi riik, kes suure võlakoorma üles võttis ja riigi kulud ebamõistlikule tasemele viis. Iirimaa puhul oli probleemiks ettevõtete võetud väga suured riskid (pangandus ja kinnisvara), mis riigi kriisi viis. Ja seal omakorda siis väga vale otsus oli riigi poolt lisaks hoiustajatele ka võlakirjaomanike seljatagune tagada, mis riigile väga suure laenukoorma kaela tõi. Ning taas - lobby väga suured kõrvad paistavad selle otsuse tagant, mis maksumaksjatele kümnenditeks kohustused tõi.
 
Seega - riigil läheb suuresti nii hästi või halvasti, kui kvaliteetselt need kolm osapoolt tegutsevad. Ning kui ma räägin "uuest normaaltasemest", siis väiksemate oludega kohandumiseks peaks kõik kolm kompromisse olema valmis tegema. Kuid kui ma lääneriike vaatan, siis mulle ei paista praegu väga kompromissialdis see situatsioon,  "korrigeerime, aga mitte minu pudrukausist". Kusjuures, need riigid kes suudavad kolme osapoole vahel mõistlikult kohanduda, on ka järgnevaks kümnendiks suuremat eelist omavad majanduslikult.
 
Kuid kui me nüüd laiemalt neid kolme gruppi vaatame, siis on väga huvitav riikide kaupa vaadata tegevust enne kriisi ja peale kriisi. Võib öelda, et Euroopas ja USAs on erasektor aktiivselt tegelemas bilansside parandamisega. Vähendatakse laenukoormust (kuid kui default välja jätta, siis on see tagasimaksetega väga aeglane ja vaevaline protsess) ning proovitakse veidi rohkem säästa. Seetõttu võib nimetada viimast kriisi "bilansiliseks masuks” (balance sheet recession) ja selle puhul kaks olulist punkti. Esiteks on bilansiline masu alati pikem ja vaevalisem, kui tavaline masu, kuna bilansi parandamine jahutab majandust, siis ka majandusele raske aeg. Teiseks, minu meelest 2008.a. kriis ei ole kindlasti läbi, see on lihtsalt muutnud vormi, kohandumisprotsessid alles pooleli.

Üheks näiteks on siin Jaapan 90-ndate kriisi ajal, seal hakkas ka erasektor bilansilise masu tõttu laene vähendama (ja riik tõstma laenukoormust), seesama tegelikult täna lääneriikides juhtumas. Siin Jaapani erasektori ja riigi laenukoormuse muutus ajas:

Siis küll raskendas selle protsessi ulatust pikalt kestnud deflatsiooniline keskkond. Praegu tundub, et lääneriigid deflatsioonil ei lase juhtuda, seega bilansiline masu ajas nii pikalt ei kesta, kuid üles kerkib inflatsioonirisk.
 
 
Tarmo: Ehk siis lühidalt - milles on minu arvates praeguse riigivõlakriisi taust? Minu jaoks on see sisuliselt vaid ühe väga pika trendi viimane väljendus - ja selleks trendiks on tööstuskapitalismi üleminek finantskapitalismiks. Kui 19. saj. lõpu ja 20. saj alguse tööstuskapitalismi puhul oli ühiskonnas vara ümberjagamise (ja ma pean siin silmas mitte kitsalt maksusüsteemi, vaid ümebrjagamist kõige laiemas mõttes, nagu Marx sellele viitas) peamiseks mooduseks tootmine, siis täna on selleks tarbimine. Graafikul on toodud USA finantssektori ja ülejäänud majanduse kasumlikkus (korrigeeritud inflatsiooniga).

Minu isiklik veendumus on, et majanduskasv, mis kapitalismi jaoks on olemusliku ja elulise tähtsusega asi, ei tule mitte innovatsioonist või efektiivsuse tõusust, vaid kokkuvõttes siiski lihtsalt tarbimise kasvust (milles küll eelpool mainitud teguritel on oma osa). Kui keegi ei osta, siis pole ka sellest abi, kui su tootmise omahind on null. Ja siin on nüüd üks kapitalismi seisukohalt väga keeruline ja fundamentaalne küsimus - kuidas suurendada efektiivsust (mille üks tahk, nagu sa isegi mainisid, on töökohtade vähendamine - või ka üldiselt tootmiskulude langetamine, mis muidugi hõlmab palku) nii, et SAMAL AJAL tarbijate ostuvõime ei langeks. Ja vähemalt viimase ca. 50 aasta jooksul on selleks ventiiliks olnud eeskätt võlg. Sellega seoses meenub praegu mulle endale, kuidas 90ndatel sai investeerimispankurina eesti oodatavat majanduskasvu müüdud just nimelt selle tarbimisvõime konvergentsi-argumendiga, millest väga suur osa põhines tollasel hästi madalal võlakordajal. Aga see selleks.
 
Sedalaadi võlapõhine tarbimine ei ole aga muidugi olnud vaid eraisikute pärusmaa. Ka riigid on tarbinud võlgu - ja siin me oleme ühel meelel, et niimoodi see jätkuda ei saa ning ja mina arvan, et see ei ole süsteem, mida õnnestuks väikese kohendamisega uuesti tööle saada. See aga ei tähenda tingimata, et lahendus saaks või peaks olema ainult kulupoolel - ning siin hakkame me lähemale jõudma nendele tänasest seisukohast vast päris radikaalsetele teemadele. Minu jaoks on just SIIN see koht, millega seoses tasub #ows-il väga hoolikalt silma peal hoida.

 
Kristjan: Sellega täiesti nõus, et võlg on olnud väga oluline tegur viimasel kümnendil. Kuid ma pigem peakski seda rohkem viimase kümnendi teemaks, enne seda toimis süsteem ka ilma võla suure kasvuta. Kuid see võlg on väga ohtlik tegelane (mnjah, aastal 2011 sellise avastusega tulla ..), seda just petlikkuse mõttes. Kui 2000-2007 oli maailma majanduses erakordse õitsengu aeg, siis mõtlesid nii riigid kui erasektor, et see tuli suuresti nende osavusest ja tarkusest. Ei. Lihtsalt võlg kasvas ning see tõus tõstis kõike paate. Nüüd on käes selle mündi teine külg.
 
Siit nüüd jõuamegi tegelikult selleni, et kas olemasolev süsteem on täielikult katki või lihtsalt mõnevõrra vigane? Kirjutan veidi pikemalt sellest järgmises lõigus.
 
 
Artikkel: On väga sümboolne, et OWS on alguse saanud USAst. Sest just USAs on paljud sellised probleemid eriti teravad. Esiteks – USA on küll üks jõukamaid riike, kuid sealne keskklass on vaesem kui näiteks Lääne-Euroopa keskklass. Kõige jõukam 1% elanikkonnast omab 42% riigi finantsvaradest. Ka sissetulekute ebavõrdsust mõõtva Gini koefitsendi järgi on USA Euroopa riikidest tuntavalt kõrgema näitajaga, ebavõrdsus USAs suurem.  Seetõttu ongi mu jaoks üsna üllatav olnud, et USA keskklass seni nii vaikne on olnud ja OWS esimene tõsisem protestilaine.

 
Tarmo: põhimõtteliselt vast nõus - aga ilmselt peaks täpsustama, et minu silmis ei ole #ows-i puhul tegemist mingi lihtsa kadeduse või nördimusega selle üle, et pankurid teenivad rasketel aegadel suuri boonuseid (kuigi kindlasti on ka see tegelikult väga levinud sentiment). USA keskklass on seni olnud vaikne lihtsalt seetõttu, et heal ajal - nagu kõik eesti 2007. aasta kinnisvaraarendajad teadsid - on kogu raha sisuliselt omakapital. Kui su kasumimarginaal on 30%, siis saab võetud võlast kolme aastaga equity - ning võib hakata tunduma, et maailm ainult niimoodi töötabki. Alles siis, kui asjad nina allapoole pööravad, hakkab selguma, et sama mudel töötab ka teistpidi ning võlg võib ühe aastaga kogu equity ära süüa, rääkimata sellest, et halbadel aegadel võib välja tulla, et suurem osa sellest omakapitalist ongi lihtsalt lepalehed. Ning täna ei räägita #ows-iga seoses enam pelgalt rikkama 1% jaoks maksude tõstmisest või pankade kasumlikkuse piiramisest, vaid just nimelt sellest, et selline süsteem, kus kogu equity koguneb ühe väga väikse seltskonna kätte, kes seda siis teistele välja laenab, on lihtsalt ebaõiglane. Põhimõtteliselt on see sarnane kiriku positsiooniga keskaegses Euroopas, kes oli kogu kontinendi suurim maaomanik - rentides siis seda inimestele raha eest tagasi.
 
Ja see viib mind järgmise suure teema juurde. Minu jaoks on praegusel olukorral mitmeid väga huvitavaid paralleele Prantsuse Revolutsiooniga - või siis täpsemalt olukorraga, mis sellele vahetult eelnes. Esiteks üks selline tähelepanek, et tänapäeval kaldume me nägema Prantsuse Revolutsiooni kui poliitilist revolutsiooni, millel oli ühiskondlik mõju, samas kui 18. sajandi mõttes oli tegemist pikaajalise ning jätkuva sotsiaalse muutusega, millel oli lõpuks poliitiline tagajärg. Prantsuse Revolutsioon ei tõusnud sellest, et inimesed oleks ühel päeval leidnud monarhia on end ammendanud olevat ning arvanud, et kuningal tuleks pea maha võtta (viimaseni jõuti teatavasti alles 1793, neli aastat peale Revolutsiooni algust). Prantsuse Revolutsiooni sündmusteahela peamiseks tõukeks oli kahe asja koosmõju - 1780ndate teisel poolel Prantsusmaad ja üldse Euroopat tabanud järsk toiduhindade tõus (paari aastaga tõusis leiva hind ca. 50%) ning kuningriigi fiskaalkriis (mis oli tingitud peamiselt mitmetest väga kulukate sõdade finantseerimiseks võetud laenudest, mida Prantsusmaa ei suutnud enam teenindada). See tõi kaasa riigi kulutuste kärpimise ning maksutõusu, mis mõistagi tabas kõige valusamalt nn. kolmandat staatust (prantsuse Ancién Regime jagunes kolmeks "staatuseks" - vaimulikud, aadlikud ja tavainimesed). 1789. maikuus kutsus kuningas Louis XVI probleemide lahendamiseks kokku les états-généraux ehk nn. üldassamblee (tuttav termin täna, kas pole) kõigi kolme staatuse esindajatest (kokku 1201 delegaati) - kusjuures "kolmas staatus" sai tavapärase kahekordse üleesindatuse (e. siis delegaatide jaotus oli 1-1-2). Samas aga teatati, et hääletamine on staatuse- ja mitte liikmepõhine, s.t. igal "staatusel" on üks hääl. See muidugi tekitas tollases 98%-s pingeid (tollasel Prantsusmaal oli "esimene staatus" ca. 0.5% ning "teine staatus" 1.5%). samas oli "kolmas staatus" saavutanud kiirelt kasvava poliitilise eneseteadvuse, mis 1789. a. eel oli omandamas vägagi sõjakat retoorikat.

 
Kui assamblee kogunes, siis pandi alguses kokku nn. cahiers de doléances - probleemide ja etteheidete nimekirjad, mis sisaldasid mitmeid ideid, mis veel aasta varem oleks täiesti radikaalsetena tundunud. Samas toetasid praktiliselt kõik põhimõtteliselt endiselt monarhiat. Nagu arvata võis, kujunesid läbirääkimised keeruliseks ning "kolmanda staatuse" esindus radikaliseerus, kuulutades ennast 17. juunil rahvusassambleeks (assemblée nationale) ning "rahva esindajateks". Kuningale hakkas tunduma, et asi kisub populismiks ning olukorra kontrollimiseks otsustas ta assambleesaali sulgeda (ametliku versiooni järgi kiireks remondiks) ning pani "igaks juhuks" ustele relvastatud valvurid. Selle peale kogunes "kolmanda staatuse" rahvusassamblee 20. juunil kõrvalasuvasse kuninglikku tennisesaali ning andis seal kuulsa "tenniseväljaku vande" (serment du jeu de paume) - ning järgnenu, nagu öeldakse, on ajalugu.
 
Nüüd - minu jaoks on siin praeguse #occupywallstreediga paralleele igal sammul. Ma ei taha sellega öelda, et New Yorgis peaks asi samuti tormijooksu ja giljotiinidega lõppema - küll aga annab see minu arvates huvitava perspektiivi, millest asjadele vaadata. Ja nimelt - kujuta ennast hetkeks ette haritud ja laia silmaringiga vaimulikuna 1780ndate prantsusmaal (mulle tundub, et see paraleel on vägagi kohane, pankurid on täna sisuliselt samas seisus, kui vaimulikud Anciéne Regime-i ajal). Tollal oleks sulle ilmselt samuti tundunud, et monarhia on küll mõningate probleemide ees, aga ennast sugugi mitte ammendanud ühiskonnakorraldus - kui seda lihtsalt veidi kõpitseda. Eelarve tuleb tasakaalu saada (see oli nõu, mida Louis XVI-le andsid ka tema erinevad finantsministrid), natuke peab püksirihma pingutama, sest riik on üle oma võimete elanud. Ja see oli selles hetkes ja kohas ju ka täiesti mõistlik vaade. Asjad läksid aga teisiti - ja läksid nii, nagu sel hetkel keegi ei osanud ette näha, sest revolutsioon tõi kaasa täiesti uue normatiivsuse. Kiriku privileegid, maaomandid ja kümnise-õigus, mis seni olid kõik olnud elu paratamatud tõsiasjad, kaotati. Poliitika keskseks printsiibiks sai kodanike osalus, mitte esindatus läbi seisuse. Absoluutsest monarhiast sai konstitutsiooniline ja nii edasi ja nii edasi - kõik need olid asjad, mis veel aasta varem oleks tundunud täiesti äärmuslikena, aga mis meie jaoks täna on kaasaegse demokraatia olemuslikud jooned.
 
Ja nii arvan ma ka praegu, et me ei peaks olema kinni selles, kuidas asjad täna on - või siiani on olnud. Just selles mõttes on #ows vähemalt minu jaoks midagi rohkemat, kui lihtsalt "protestilaine". Mulle tundub, et see on väga hoolikat tähelepanu vääriv liikumine, mis sugugi pelgalt ei protesti, vaid püüab - esialgu küll miniatuuris ja üle kivide ning kändude - ehitada üles alternatiivi. Ja see on väga sarnane sellele, mis juhtus 1789.
 
Kristjan: Ma olen viimasel ajal väga palju mõelnud laiemalt praeguste süsteemi puuduste ja võimalike lahenduste teemal, seega see ülaltoodu on väga huvitav. Praegune süsteem on mitme nurga alt vigane, kuid ma ei ole siiski näinud, et mõni uus süsteem oleks kokkuvõttes parem. Seega vähemalt mina olen arvamusel, et kapitalismil on puudused, kuid need on ravitavad. Kuid saan aru, et inimestes laiemalt on majanduse jahtumise pikema järel tekkimas üha rohkem arvamust "see ei tööta, proovime midagi muud". Kannatlikkuse nöör on lühike. Mu suur mure on, et selliselt tulevad ka proovimisele mõned radikaalsed lahendused, mis pikas perspektiivis palju kahju toovad.
 
Aga ma selgitan veidi, miks ma kapitalismi ravimisse usun. Kapitalism on terminina pärast kriisi kahtlemata devalveerunud ning kohati ka põhjusega. Kuid minu jaoks on kapitalismi keskmes turumajandus ja ettevõtlus.
 
Turumajandus on oma iseregulatsiooniga tihtipeale hämmastavalt efektiivne. Näiteks kui tõuseb leiva hind palju, siis koos sellega muutub atraktiivsemaks ka vilja kasvatamine (vilja eest tasustatakse rohkem) ning kuna reeglina üle maailma tuleb üha rohkem viljakasvatajaid, siis tuleb nõudluse kasvule ka pakkumine järgi ja mõne aja pärast täiendav pakkumine toob hinnad taas allapoole. Või võtame kasvõi 2000-2007 kinnisvarabuumi. Nutikalt öeldakse, et tõusval turul on kõik geeniused ja näiteks kinnisvarasektoris sai nähtud ka väga ebakvaliteetseid ettevõtjaid. Kui tuli kriis, siis turumajandus asus korrigeerima ja need ebakvaliteetsed tegijad enamuses lahkusid turult. Tõsi, mõneti halb näide - kriis oli sedavõrd ränk, et ka mitmed targemad kinnsivaras tegutsejad sattusid raskustesse. Seega turumajanduse laiem korrigeeriv kontseptsioon töötab mu meelest hästi. Kuid selge on ka see, et riik peab siin kohtunik olema ja reguleerima keskkonda. Üheks näiteks on siin viimane finantskriis - palju on räägitud, et see on pankade süü, kuid tegelikult sama suur süü lasub riigil ja finantssektori regulaatoritel, kes oleks pidanud süsteemi sellisena hoidma, et pangad ei saa nii suuri riske võtta ning kujuneda ohuks kogu majandusele. Kuid täna ka see turumajanduse korrigeerimine mu meelest töötab - ka regulaatorid on ehmatanud ning tõenäoliselt reguleerivad nüüd pankade tegevuse isegi liiga kinni. Mõni ütleb "paras pankadele", kuid ma ütleks be careful what you wish for - pangad on siiski oluline osa majandusest ning kui nad väga kinni reguleerida, siis jahendab see kogu majanduskeskkonda. Mis oleks probleem praegusele kriisiraviga tegelevale maailmale.
 
Teiseks - ettevõtlus. Loeksin ennast ka natuuri mõttes ettevõtjaks ning olen aastate jooksul erinevate projektidega puutunud kokku väga paljude ettevõtjatega. Ning lahterdada võib neid väga erinevalt, kuid üks viis jagamiseks oleks "ehitajad" ja "suslikud".  Ehitajad teevad ettevõtlust seetõttu, et neile meeldib ehitada. Teha uusi asju, muuta maailma, innoveerida. Suslikud seevastu maksimeerivad ainult kasumit, mis on kõigest suurem prioriteet. Kui on võimalik mõnele koostööpartnerile külma teha, nii et juriidiliselt kõik on korras, siis suslik teeb seda. Kui on võimalik poliitikuid varjatult või otseselt toetades endale konkurentide ees eelis saada, siis suslik kahtlemata teeb ka seda. Ehitajate vaade on see, et kui sa teed midagi inimestele vajalikku, siis sul läheb hästi ka ettevõtjana. Ja enamasti suslikud naudivad ka rahaga kaasnevat võimu, ehitajate jaoks on see pigem mängu üks osa - tulemus hästi tehud töö eest. "See on mingi muinasjutt?" võiks ilmselt selle ehitajate osa juurde küsida. Kuid selliseid ettevõtjaid on ka Eestis päris palju. Probleem on see, et Ülemaailmne Suslikute Liit on ettevõtjate mainet tervikuna ka kriisi järel alla tõmmanud.  Kusjuures, mul on olnud sinisilmne vaade, et ehitajad pikas perspektiivis ikkagi edestavad suslikuid, kuna on efektiivsemad. Ja mulle tundub, et Eestis on ka turumajanduse ühe toimemehhanismina suslikute ettevõtmised rohkem kriisiga pihta saanud kui ehitajate omad. USAs võib-olla isegi mitte - seal on riigi toetusprogrammid majandusele olnud suured ning see võimaldanud suslikutel kaubelda endale paremaid palasid.
 
Seega ma ise usun küll ettevõtlusesse, ma arvan et ehiatajad on ehitanud üle maailma väga palju olulisi asju. Kasvõi Steve Jobs on ju kõige puhtakujulisem ehitaja, Apple puhul loomulikult peeti ka kasumit oluliseks, kuid kogu tootearendus on alanud sellest, et toode peab olema suurepärane. Kui ta seda on, tuleb ka kasum. Seega toodete arenduse algusfaasis ei lasta Excelis möllavaid kuluarvestajaid üldse ligi.
 
Tõsi, see on ideaalmaastik ning ajapikku on paljud riigid liikunud sellest üsna kaugele. USA poole vaadates, ma ütleks, et seal on kapitalism väga haigeks jäänud. Seda just seetõttu, et paljud suslikud ja poolsuslikud on väga tihedalt põimunud läbi mõlema parteiga ning sõlumata sellest kes võimul on, on paljud seadused "kujundatavad". Lobby on kujunenud mu meelest sealse kapitalismi suurimaks probleemiks. Ning võib ilmselt öelda, et viimastel kümnenditel see poliitika ja suslikute koostöö veel tugevamaks muutunud. Avalikkuse ette neid palju ei jõua, kuid ma tean väita küll, et see ei ole Eestiski mingi võõras teema. Kuid kui valija ka seda rohkem oskab nõuda, kas siis võiks olemasoleva süsteemi raames edu saavutada maailmas ka parteid, kes lubavad korruptsiooni maha võtta? Jah, veidi võib tunduda utopistlik, kuid ma ise siiski tahaks uskuda, et see on võimalik.

Teiseks, paljuski eelneva lõigu tulemina tekkinud ebavõrdsus, mis on riigiti üsna erinev. Siin üks graafik USA kohta, kus toodud top 1% jõukama elanikkonna tulu üldisest tulust. 

See on viimaste kümnenditega jõudnud pea veerandini, olles enne seda 10% juures. Ja huvitav ka see, et enne 30-ndate Suurt Depressiooni oli ka osakaal sama suur, kuid kriisi tulemusena sai see turumajanduse poolt korrigeeritud. Globaalselt vaadates on see efekt olnud kõige suurem USAs, Euroopas ei ole nii suurt ebavõrdsust tekkinud - siin sarnane graafik, kus USA vs. muu maailm näha:

Ka Gini koefitsent räägib sama keelt - USAs ebavõrdsus suurem kui Euroopas (siin link graafikule, kus näha ka muutus ajas). Ehk et riikide "katkiolek" on mu meelest üsna erinevas ulatuses - Saksamaa, Rootsi, Soome - siin on võimalik kohandumisega hakkama saada. Kreekas ei ole kohandumine ilmselt enam realistlik ning kui aus olla, siis ma arvan, et ka USAs peab lahendus mingi radikaalsema meetmega tulema. USA kui impeeriumi tipp jäi minu meelest aastasse 2000. ning sellised impeeriumite hääbumised ei ole reeglina liiga rahumeelsed.
 
Kolmas oluline teema, mis praeguse süsteemi viga on kriisijärgse "uue normaaltaseme puhul" - lääneriigid elavad üle oma võimete. Üks asi on jooksva aasta eelarve, kuid 10.a. perspektiiv on enamike lääneriikide puhul päris kole. Elanikkond vananeb, sotsiaalkulutused kasvavad ning riigieelarveid plussi saada mõnel juhul ei tundu enam hästi võimalikki. Kui puht majanduslikult asjale otsa vaadata, siis peaks Prantsusmaa, USA ja paljud teised ütlema, et pensione ja ravikindlustust tuleks kärpida, sest selleks lihtsalt raha ei ole. Kuid arvestades, et valimised on pidevalt umbes kahe aasta kaugusel, ei võta sellist poliitilist enesetappu keegi ette. Seega on siin ka praeguse demokraatia kriis, millele ma kiiret ja head lahendust ei oska pakkudagi.

Kokkuvõttes ma prooviksin jätkata olemasoleva mudeli parandamisega, kuid on selge, et keskklass maailmas hakkab kannatust kaotama, seega lahendused võivad tulla väga ootamatud. Seega nõus, et OWS-i (ja ilmselt selle järelmõjud teistes riikides) tuleb väga tähelepanelikult silmas pidada.
 
Tarmo: „Praegune süsteem on mitme nurga alt vigane, kuid ma ei ole siiski näinud, et mõni uus süsteem oleks kokkuvõttes parem.“ - loomulikult ei ole keegi meist sellist süsteemi näinud - aga just nimelt see oli üks mu Prantsuse Revolutsiooni näite tagamõtteid. Ka siis ei olnud keegi näinud süsteemi, mis toimiks paremini, kui Ancien Régime. See süsteem tuli luua - ja väga pikka aega tundus, et see loomine ei õnnestunud kuigi hästi. Ka minul on sedalaadi radikaalsete ja revolutsiooniliste muutuste osas omad kõhklused - ja kui vähegi võimalik, siis ma loomulikult eelistaksin inkrementaalset muutust revolutsioonile, mis reeglina kipub tähendama suurt struktuurset ebastabiilsust ning pahatihti otsest vägivalda. Kui prantslased 1789. aastal oleks samuti öelnud, et Ancien Régime on küll mitme nurga alt vigane, aga midagi paremat me näinud ei ole, siis oleks revolutsioon vast vähemalt tol hetkel tulemata jäänud - mis ühtlasi tähendab, et meil ei oleks ka meie tänast liberaalset demokraatiat. Ok, võibolla oleks meil midagi muud ja mitte tingimata halvemat, aga kui me ütleme, et meile me tänased isiklikud vabadused meeldivad, siis tuleb tunnistada, et Prantsuse Revolutsioonil on nendega üht-teist pistmist.
 
Samuti tahaksin täpsustada, et antikapitalism ei tähenda minu jaoks vastuseisu ettevõtlusele või isegi turumajandusele. Pigem on siin tegu liikumisega, mis püüab leida alternatiive kapitalistlikule ettevõtlusele. Täna võivad need asjad tõesti tunduda üksteisest lahutamatud - ja kui taaskord ajaloolist paraleeli kasutada, siis täpselt samamoodi tundusid riik ja religioon lahutamatud ka keskaegses Euroopas. Ilmselt oled sa ka ise nõus, et tegelikult on meil juba ka täna mitmeid näiteid nö. "mitte-kapitalistlikest" ettevõtlusmudelitest. Kui me kunagi LHV-ga alustasime, siis meil sisuliselt ju ei olnudki palgatöötajaid - ja ma ei näe mingit põhimõttelist takistust, miks me ei oleks võinudki samal moel jätkata - et kõik, kes firmaga liituvad, saavad ka partneriteks. See ei tähenda, et kõigi osalused peaksid olema võrdsed, küll aga seda, et kõigil, kes firma jaoks panustavad on võimalus kaasa rääkida ning ühtlasi ka edust osa saada. See ei ole tänastes oludes kindlasti vast kõige efektiivsem moodus majandada, aga selles ei ole midagi põhimõtteliselt võimatut.
 
Jällegi - täna on neid alternatiive meie praegusest olukorrast lähtuvalt keeruline ette kujutada - aga näiteks mina ei oleks elades osanud 90ndate keskel arvata, et open source tarkvara võiks kunagi sellises mastaabis edukaks osutuda, nagu näiteks Linux seda on suutnud.
 
Korruptsioon - mina näen seda pigem mitte korruptsiooni võtmes, vaid taaskord natuke laiemalt - #ows-i üheks kandvaks ideeks näib olevat usk, et sedalaadi korruptsioon on kaasaegse finantskapitalismi puhul mitte kahetsusväärne kõrvalnäht, vaid olemuslik joon - just nagu hiliskeskaegses Euroopas olid kirik ja poliitiline võim omavahel olemuslikult läbi põimunud.
 
  
Artikkel: Kui vaadelda USA kaheparteisüsteemi, siis pidevalt keskmise valija arvamuse ja toetajate soovide vahel optimeerimine on viinud sinna, et klassikalise parem- ja vasakpoolsuse mõttes ei olegi enam eriti vahet, kas võimul on demokraadid või  vabariiklased. Kui vaadata tavakodaniku seisukohast, on Obama ja Bush olnud otsuste poolest väga sarnased presidendid.  Mulle tundub, et seda mõistab ka üha rohkem keskmine valija ja seega pettumust on üha rohkem mitte konkreetsetes parteides, vaid poliitikas tervikuna. Selline olukord loob potentsiaali nii USAs kui mujal radikaalsemate vaadetega protestiparteide võidukäiguks, kes erakordselt osavaid riffe oskavad populismikitarril tõmmata.
 
Tarmo: siin on mul kaks kommentaari. esiteks see, et #ows püüab end hästi teadlikult hoida eemale mitte ainult ameerika kahepartei-poliitikast, vaid parteipoliitikast üldse. Ja seetõttu ma kardan, et siinkohal ei ole tavalistest poliitilistest polaarsustest analüüsis väga palju abi. Teine kommentaar on sellega seotud - kindlasti on #ows populistlik liikumine, aga populistlik mitte selles mõttes, nagu põlissoomlased või ka Tea Party on populistlikud. nende puhul on tegemist sisuliselt tavalises parteipoliitilises kontiinumis opereerivate jõududega, kes kapitaliseerivad massilist rahulolematust, pöörates seda representatiivseks poliitiliseks kapitaliks. #ows üritab midagi muud - ja saab näha, kuidas see neil välja tuleb.
 
Vaata lisaks:
#OWS kajastus memokraat.ee veebilehel
TI foorum: Keskklass kaotab kannatuse

« tagasi