Krugman vs Ilves
Eesti President Toomas Hendrik Ilves tuli eile õhtul Twitteris paari päris terava kommentaariga Nobeli majanduspreemia võitnud Paul Krugmani suhtes. Kas õigustatult? Mulle tundub küll.
Ette rutates tuleb tunnistada, et ma olen Ilvese kriitikaga nõus, Krugman on siin üsnagi puusalt tulistmas Eesti suunas. Kuid see on väga huvitav teema ka laiemalt, seega vaatame olulisema punkti läbi, mis selle teema taga.
1. Tagamaad
Et mõista seisukohta, tuleb vaadata esitaja istekohta. Maailmas käib praegu väga terav majandusteadlaste diskussioon teemal "kärpimine vs. laenamine". Keynesi pooldajad ütlevad, et riigid ei tohiks kärpida, kuna see viib allakäiguspiraali (kärpimine jahutab majandust, mis omakorda vähendab tulusid). Austria koolkonna esindajad soosivad kasinusmeetmeid ehk kärpimist, kuna majandus on tasakaalust väljas. Arutelud on üha teravamaid toone võtmas, sest valitud tee mõjutab päris palju edasist maailma majanduse käekäiku.
Krugman on üks tõsisemaid kasinusmeetmete (austerity) vastaseid ning ta seetõttu ka paljude majandusteadlastega üsna agressiivselt vaidlemas. Ka selle loo tagamaad peituvad seal - vaadake BBC saadet Newsnight - Krugman on seal ka 30. mail stuudios ning saate lõpus (videos alates 13 minutist) vaidleb britt Jon Moulton Krugmanile vastu, tuues näiteks Eestit, kus kärpimine on majandust aidanud. Ja sellele jätkuks vajutas Krugman eile kriitilise postituse Eesti kohta.
2. "Kärpimine või laenamine"?
See teema kütab maailmas üha rohkem kirgi ja see väärib tegelikult pikemalt lahtikirjutamist, kui praeguses lühikeses postituses jõuab. Kuid lühidalt on teema järgmine - Krugman väidab, et kärpemeetmed on katastroofilised, kuna see viib majanduse edasise languseni. Tuleks trükkida raha, laenata rohkem ning kärpimist teha kunagi hiljem (vt. ka Neverland). Kui lääneriigid seda kordineeritult teeks, siis paar aastat oleks kindlasti maailma majandus tugevam, kuid pikemas lõikes tekiks majandusliku katastroofi risk. Esimene probleem seisneb selles, et paljud lääneriikide poliitikud ei pruugi olla 5.a. pärast enam võimul, seega on Krugmanit toetamas ka paljud poliitikud - neile selline lahendus sobiks.
Paljud kärpimise vastased tsiteerivad Keynes'i. Kuid siin tuleb mõista ka seda, et Keynes pooldas küll riiklikke stiimulprogramme majanduse jahtumise ajal, kuid teisalt ütles ta ka, et heal ajal peavad riigid sääste koguma, et oleks mida raskemal ajal kulutada. Ning see on midagi, mida kärpimise vastased kipuvad mugavalt unustama. Vaadake graafikul USA ja Eesti riigieelarve tasakaalu viimasel kümnendil - alates 2002 aastast on USA riigieelarve miinuses, seega isegi nii headel aegadel kui 2004-2007 ei suutnud nad reserve koguda. Ning kui kriis tuli, siis suurenesid käärid tulude ja kulude vahel veelgi. Kui riigieelarve miinus on 10% SKP-st, siis Krugmani kombel täiendavast laenukoormuse suurendamisest rääkimine on mu meelest hullumeelsus. Kui USA oleks heal ajal säästnud nagu Eesti, võiks sellest rääkida.
Kuid see on palju pikem teema, ma proovin aega leida lähemal ajal selle detailsemaks lahtikirjutamiseks.
3. Krugmani kriitika Eesti suhtes
Tagamaid vaadates on selge, et Krugmanile Eesti näide ei meeldi. Tema räägib kärpmiste ohtlikkusest ja et seda ei tohiks teha. Kuid kusagil maailma ääremail on väike riik, kus see kärpimine on justkui edu toonud.
Sellest on ka ehk mõistetav, et kui Krugman tõi Eesti SKP graafiku, mis näitas, et oleme 2007.a. tasemetest allpool, siis oli see mõnevõrra demagoogiline. Eestis oli suur buum 2000-2007 ja kui vaadata pikema perioodi graafikut, siis oleme pea kaks korda kõrgemal kui aastal 2000. Alustades graafikut aastast 2007, on pilt petlik.
Ma olen seda meelt, et Eesti kärpimine ja kohandumine kitsamate oludega (aastatel 2008-2010) oli hädavajalik ning on ka üks peamiseid põhjuseid, miks ma täna viie aasta lõikes Eesti majanduse suhtes olen optimistlikum kui lääneriikide majanduste suhtes.
Kuid teisalt peame ka arvestama sellega, et kui kõik oleks kärpinud nagu Eesti, siis oleks ka üldine majanduskeskkond täna jahedam ning Eesti taastumine ei oleks olnud nii tempokas. Sõltume suurenenud ekspordi osakaalu tõttu veelgi rohkem välispartneritest (ja nende tervisest) kui aastal 2007. Ja teise tegurina on Eestit toetanud väga tugevasti suurenenud eurotoetused aastatel 2009-2011, seda ka palju ei kajastata.
Kokkuvõttes ma arvan, et mitmed tänased Krugmani seisukohad on viie aasta pärast rohkelt kriitikat leidmas, täna paljude tema seisukohtade riske veel laiemalt ei mõisteta. Ning tore, et President Ilves Eesti kaitseks siin välja astus.
Kristjan Lepik
Võrdluse huvides võiks siia panna ka USA viimase kümnendi GDP graafiku. Millegipärast ma arvan, et USA GDP pole võrreldes 2007 aastaga samuti teab mis palju kasvanud.
USA "pisikese" majanduse SKP, näeb peale kriisiperioodi esmapilgul siiski parem välja:
http://www.economagic.com/em-cgi/data.exe/nipa/T1t1t6l1q
Ma panen kohe üles ka inglisekeelse versiooni artiklist, sinna ka Eesti vs. USA SKP graafik.
Nii, siin siis Eesti vs. USA graafik:
http://www.tarkinvestor.ee/images/Estonia_vs_US_real_GDP.png
Kristjan, pane parem lõpp-punkt võrdseks, mitte 2000, ja GDP per capita on parem.
kurat, ma ei saa nüüd aru, kas ma lugesin ennist sellest Eesti-Usa graafikust välja, et tegu GDP-de võrdlusega, või lihtsalt kommenteerisin valesse kohta vale graafikut. Viimane aeg magama ära minna.
Muuseas, mulle kirjutas üks Ameerika analüütik, kes ka üsna minuga sarnase arvamuse kirjutanud Krugmani kommentaari vastu:
http://danieljmitchell.wordpress.com/2012/06/07/estonia-and-austerity-another-exploding-cigar-for-paul-krugman/
President teenis kogu oma ametiaja palga ühe õhtuga välja. Koos esinduskuludega.
Krugman jätkab samal teemal, see küll Läti kohta, kuid kaudselt ka Eesti kohta. Tema meelest kriisieelsete olukorda ei tule arvestada, see on ebaoluline. Minu jaoks täitsa mõistetamatu, sest mida suurem buum, seda suurem ka tagasilöök. Oluline mida peale tagasilööki tehakse.
http://krugman.blogs.nytimes.com/2012/06/08/baltic-business-cycles-continued/
Minu arvates on kogu selle vaidluse probleem, et USA ja Eesti ei ole ju absoluutselt võrreldavad. 300 kordne vahe elanike arvus ja majanduses veel paar korda suurem. Lisaks saab Eesti nagu märkisid suhteliselt suuri Eurotoetusi ja on tööstuse osas tegelikult osa suuremast Põhjamaade, Saksamaa ja EU süsteemist. Paljudes sektorites ju tekkis alles 2009 võimalus kogu investeeringuteks olev raha ära kasutada.
Mulle meeldib see teema.
Mis siis tegelikult juhtus? Krugs lihtsalt ütles, et ärge taguge vastu rinda, te ei ela nii hästi. Eesti puhul näitab kärpimise edukus seda, et kriisi sattusid ettevõtted, mida ei ole mõistlik stimuleerida. Kriisi ajal lahkus hunnik kinnisvaraettevõtteid, kas oleks tasunud enamikek neist päästa või rahalist süsti anda (avada laenude refini kraanid)? Usa majandus näb välja hoopis teine: keerad refini kraani kinni ja mitmekümne tuhande töötajaga firmad kukuvad. Likviiduse pakkumisel on kaks külge: ühelt poolt seda on majanduses vaja, teiselt poolt ei suudeta ohjeldada selle kuritarvitamist. Siin on käinud läbi vastandumine Keynesist vs Monetarist- sisuline tähendus nendel poliitikas puudub. Usa on ju alates 80dest ajanud Monetarismi rida- Friedman oli ju isiklikult Reagani nõunik. Monetaristi ja Keynesistide põhiline vaadete erinevus seisneb nõudluse stimuleerimise meetodites, mitte selles, kas stimuleerida nõudlust või mitte.
Mis puudutab presidendi väljendusviisi, siis toome paralleeli:
võttes aluseks väljendust pooldava õigustus, et me ei taha, et keegi tuleb meid "kukeks" tegema (hetkel siis Krugmani plärtsumine).
Minumeelest ei ole esinduslikus korrektsuses vahet, kas oled kuningas või president. Kujutage ette, kui näiteks kuninganna Elizabeth kuskil twitteri vahendusel UK-d kritiseeriva analüütiku perse saadab?
Samal ajal, 9 mail pannakse Suur-Sõjamäe igal aastal kommunistide poolt simman püsti ja kommunistlikus sõjaväevormis tiblad korraldavad "auvahtkonna" etenduse. Kas seda president Twitteris kommenteeris?
Samal ajalII MS ajal pommitas natside Luftwaffe korralikult Londonit ning neid lasti ka üksjagu alla. Kui selle pommitamise aastapäeval paneks mingid tüübid SS vormis keset Londoni linna simmani püsti, milline oleks sel juhul Elizabeth II reaktsioon?
Seega "kukeks" ei tee mitte Krugsi suvaline plärts vaid kuidas reageeritakse ning millele reageeritakse.
Krugman näitab välja mingit eriti peent huumorisoont või sügavalt ridade vahelt lugemise oskust, tuues täna oma vaate kaitseks välja Blanchardi selle teksti: http://blog-imfdirect.imf.org/2012/06/11/lessons-from-latvia/
Ehk on nii, et Krugman on enamaks võimelöine, kui seda on twitteris konn ninast väljas tati pritsimine, lollus taastoodab lollust ja ülbus uut sisutut mölinat, kuid kahjuks on Eestis väga vähe loomingulist kapitali, et sellest aru saada.
Kas saab paremat reklaami olla.
On kuidas on, tähtis on kuidas välja paistab.
http://online.wsj.com/article/SB10001424052702303768104577458301368089854.html
By and large, political leaders in Europe are a feckless lot. There are exceptions, particularly in some of the Nordic countries (e.g., Estonia), but the absence of leadership may be the decisive factor leading to the euro's demise. In Spain and elsewhere, leaders have been willing to apply temporary fixes to their banking problems rather than to recognize the true size of the problem. The banks, not fiscal deficits, will be the undoing of the euro.
Mis teooriaga siis õieti Eesti majandust peaks kirjeldama? Arvata on, et keinsist Krugmanile Baltimaad ei meeldi, sest siin pole just keinslik majandusteooria teab mis paikapidav.
On ju näiteks kiidetud palkade paindlikkust Eestis majanduskriisi ajal, mis viitab hoopis klassitsistlikule majandusteooriale. Samuti võiks nimetatud teooriale viidata ka EKP vastumeelsus rahatrükkimisele ning püüd hoida stabiilset rahapakkumist.
monsieur Exorcist, kas sulle pigem ei tundu, et koolkondade teooriad on tudengite ja majandusteadlaste pärusmaa, mitte reaalne praktika. Mis puudutab rahatrükki, siis see on omaette bisness.
Siin veel üks huvitav konfrontatsioon Krugmaniga, Ron Paul USAst temaga Bloombergi TV-s debateerimas:
http://www.youtube.com/watch?v=jEmKIRqz9AI