Lugudeseeria kuuendas osas läheme sügavamale detailidesse ning vaatame milliste meetodite abil saab optsiooni väärtust hinnata. Nende detailide täpne tundmine pole hädatarvilik optsioonide kauplemiseks, kuid taustinfona siiski kasulik teada.

Oleme rääkinud juba paljudest teemadest, kuid puudutamata on jäänud meetodid, millega määratakse optsioonilepingu õiglast väärtust. See on keeruline küsimus, sest tegemist on tulevikutehinguga ning nagu me oleme näinud, mõjutavad optsiooni hinda paljud erinevaid faktoreid. Antud artikkel annab ülevaate erinevatest süsteemidest, mille järgi hinnatakse optsioonide õiglast väärtust.

Sissejuhatus

Kui võrrelda optsiooni väärtuse hindamist ettevõtte väärtuse hindamisega, siis ka viimase jaoks on üsna mitmeid erinevaid meetodeid. Näiteks üks lihtsamaid on tulevaste rahavoogude diskonteerimine. See tähendab, et kui meil on näiteks mingi objekt A, mis annab ainult ühe korra kasumit, mis on näiteks 1000 krooni, ning see juhtub 1 aasta pärast, siis võime öelda, et selle objekti väärtus on 1000 / 1.05 = 952 krooni, eeldades intressimääraks 5 % aastas.

Optsioonidega on aga asi keerulisem, sest tegemist on tulevikulepinguga ning võimalikke liikumisi eri suundades, mis mõjutavad tugevalt optsiooni hinda, võib olla palju. Näitena võib meenutada teises artiklis võrreldud spekulantide tootlusi, kus ühes strateegias kasutati ainult aktsiaid ja teises vaid optsioone.

Optsiooni tuleviku liikumiste määramiseks kasutatakse kaht põhilist mudelit: Black-Scholes-i mudelit ja Cox, Ross ja Rubinstein-i binoommudelit.

Mõlemad mudelid toetuvad teoreetilistele baasidele ja eeldustele, nagu näiteks geomeetriline Browni liikumise teooria aktsiahindade kohta ja  riskivaba valuatsioon.

Black-Scholes mudel

Black-Scholes'i  mudel, mida kutsutakse ka Black-Scholes-Merton-i mudeliks, oli esimene kvantitatiivne süsteem, mis hindas täpselt ja täielikult lihtsamate optsioonilepingute väärtust. Black ja Scholes lähenesid probleemile proovides koostada portfelli, mis oleks sarnane optsiooni omamisega (sarnaselt, nagu me kolmandas artiklis jõudsime put ja call optsiooni paarsuseni). Neil õnnestuski luua “kinnine” valem, mis hindas Euroopa optsiooni väärtust suhteliselt täpselt. Tegemist oli läbimurdva  ideega ning Fischer Black ja Myron Scholes said oma töö eest Nobeli Majanduspreemia.

Tänapäeva praktikas on Black-Scholes'i mudel ka kasutusel, kuid tuleb väga arvestada mudeli piirangutega, sest valem töötab vaid selliste Euroopa optsioonide puhul, mille aktsia ei maksa selle aja jooksul dividende ning mille volatiilsus püsib terve aja muutumatu. Siiski võivad selle valemi analoogid olla tihti väga head ligikaudse optsiooni väärtuse hindamiseks.

See finantsmaailma palju mõjutanud valem näeb välja järgnev:

Vaatame näiteks Euroopa tüüpi ostuoptsioon 100 ABC aktsia kohta. Lähtume eeldustest, et antud aktsia ei maksa dividende, optsiooni realiseerimishind on 55 Ameerika dollarit ning optsioon aegub 0.34 aasta pärast. ABC aktsia hind on hetkel 56.25 ning tema kaubeldav volatiilsus on 28 % ehk 0,28. Riskivaba pidev liitintressimäär on 0,0285. Kasutades Black-Scoles-i valemit Call optsiooni hindamiseks, saame tulemuseks 4.56. Kuna leping on aga 100 aktsia kohta, siis selle  koguväärtus on 456 Ameerika dollarit, millest ajaväärtus on 331 dollarit ja sisemine väärtus 125 dollarit.

Kahjuks ei ole antud lugudeseerias võimalik selgitada täpselt selle valemi saamise lugu ehk tõestust, sest selleks oleks vaja tutvustada päris mitmeid finantsmatemaatilisi termineid ja kontseptsioone. Antud valemi suurimaks plussiks on kiirus ja lihtsus, kuid nagu juba eelpool mainitud, ei ole see valem piisavalt universaalne leidmaks praktilist rakendust igas turuolukorras.

Black-Scholes’i mudeli puuduseks võib lugeda ka seda, et mudel eeldab normaaljaotust ning ei arvesta võimalusega, et aeg-ajalt juhtub turul erakorralisi sündmusi (erakorralised uudised, 9/11 USA-s jne.). Seetõttu tekitavad sellised erakorralised sündmused alati ka palju segadust optsiooniturul.

Binoommudel

Kuigi Ameerika tüüpi optsioonide väärtuse hindamiseks on välja pakutud mitmeid valemeid, siis väga head ”kinnist” meetodit pole veel reaalselt olemas. Kõige paremini saab ameerika tüüpi optsiooni väärtust hinnata binoommudeliga, mis on ka antud valdkonnas enimkasutatav. Binoommudel on kasulik, sest temaga saab arvutada ka nende lepingute väärtust, mis sõltuvad mitmest muutujast.

Vaatame lihtsat näidet, kus aktsia hind on hetkel 20 dollarit ning on teada, et 3 kuu pärast on aktsia hind 22 või 18 dollarit. Oletame, et me oleme huvitatud Euroopa call optsiooni väärtusest, mille realiseerimishind on 21 dollarit ning aegumistähtaeg on  täpselt 3 kuu pärast. Kui aktsia hind on 3 kuu pärast 22 dollarit, siis optsiooni väärtus on 1 dollar, kuid kui aktsia hind langeb hoopiski 18 dollari peale, siis on optsiooni väärtus 0.

Tuleb välja, et suhteliselt lihtsate süsteemidega on võimalik antud olukorrast tuletada õiglane optsiooni hind. Detailse kirjelduse ja tõestuse jätame siin artiklis välja toomata, aga põhimõte on jälle sarnane nagu put ja call optsiooni paarsuse leidmisel: proovitakse leida aktsiaid, raha ja optsioone kombineerides kaht portfelli, mis käituvad täpselt sama moodi, ning sealt tuletatakse õiglane optsiooni hind.

Praktikas kasutatakse loomulikult palju rohkemate etappidega binoommudeleid ning juba väga täpse optsiooni väärtuse saab umbes 30-etapilise mudeliga. 30-etapilise mudel tähendab seda, et ajaperiood kuni optsiooni aegumiseni jaotatakse kolmeks võrdseks osaks ning iga osa võimalik ülesse- ja allapoole liikumine tuletatakse vastavate parameetrite abil. Loomulikult saab sinna sisse arvestada dividendide maksed ja ka ameerika tüüpi optsiooni jaoks vajaliku ennetähtaegse realiseerimise.

Binoommudeli miinuseks on väärtuse arvutamise jaoks kuluv aeg. Näiteks 30-etapilise mudeli juures on optsioonil 2astmes30 ehk umbes üks miljard võimalust ning tuhandete optsioonide väärtuste  hindamiseks on see suhteliselt ressursinõudlik töö.

Monte Carlo

Monte Carlo meetod teeb binoommudeli sarnaste süsteemide rakendamise kiiremaks ja lihtsamaks. Tegemist on tõenäosusliku mudeliga, mis arvutab kõigi võimalike aktsia käitumiste asemel ainult osad võimalikud hinna käitumise rajad. Näiteks ainult 10 000 korda alustatakse üksiku aktsiahinna teekonna koostamisega ning nende kordade abil arvutatakse ligikaudne optsiooni väärtus. Süsteemi positiivne külg seisneb selles, et see võib olla tuhandeid kordi kiirem kui tavaline binoommudel ja samas ebatäpsus on tihti nii väike, et reaalses elus ei oma see tähtsust. Teine hea külg on see, et juurde saab arvutada ka näitaja, mis ütleb, kui palju antud mudel võib eksida.

Kokkuvõte

Euroopa optsioonide hinda määrab vägagi täpselt Black-Scholes-i  mudel. Tegemist on lihtsa valemiga ning selle abil saab arvutada kiiresti paljude optsioonide väärtusi, kuid sellel mudelil on ka oma suur miinus – ta ei sobi ameerika tüüpi optsioonide väärtuse määramiseks.

Ameerika tüüpi optsioone ja paljusid teisi tuletisväärtpabereid määratakse binoommudeliga. Binoommudel kajastab hinnaliikumisi väikeste etappide järel. Mudeli suureks plussiks on see, et see võimaldab määrata väga eriliste tuletisväärtpaberite väärtusi ning seda isegi keeruliste tingimuste puhul. Suurimaks miinuseks on aga ressursinõudlikkus. Antud mudeliga ei saaks arvutada ka ülikiirete arvutisüsteemidega tuhandete optsioonide väärtusi.

Seda probleemi vähendab Monte Carlo meetod, mille tulemusena ei mõtle arvuti välja kogu binoommudeli võrgustikku, vaid arvutab juhuslikkuse alusel ainult väikse osa näitajaid, mille põhjal tehakse suhteliselt täpne hinnang optsiooni väärtuse kohta.

Tegemist on kokkuvõtliku artikliga ning siin kirjutatust ei piisa nende süsteemide rakendamiseks, küll aga aitab nende süsteemide mõistmine kaasa üldisele arusaamisele.

Järgmises artiklis suundume praktilisema osa poole – vaatame erinevaid optsioonistrateegiaid ja nende rakendamise võimalusi.

Kristjan Korjus

Vaata ka:
Optsioonid I - Sissejuhatus
Optsioonid II - Optsioonide tüübid ja optsiooniturg
Optsioonid III - Optsioonide parameetrid
Optsioonid IV - Volatiilsus
Optsioonid V - Kreeklased
Optsioonid - InvestorWiki
Optsioonide foorum

Optsioonikalkulaator

Jätkame optsioonide lugudeseeriaga, viienda osa teemaks on kreeklased. Kreeklasteks nimetatakse erinevaid indikaatoreid, mis võimaldavad hinnata optsiooni hinna võimalikku liikumist erinevate sündmuste puhul. Alguses võivad tunduda keerulised, kuid optsioonikauplejale väärt abimehed.

Optsioonimaailma kreeklasi on tihti peetud mingiteks müstilisteks elukaugeteks keerulisteks numbriteks ning isegi nende lähemal uurimisel jäävad nad tavaliselt ikkagi võõraks. Tegelikult on tegemist suhteliselt loogiliste abivahenditega, mille kasutamine lihtsustab optsioonidega kauplemist. Selles artiklis üritame natukene pikemalt lahti seletada kreeklaste olemust nii, et lugeja saaks piisava kindluse  uurimaks neid  optsioonide hindu mõjutavate tegurite numbrilisi väärtusi.

Kreeklased

Nagu me lugudeseeria kolmandas artiklis nägime, siis optsiooni hind sõltub paljudest erinevatest tingimustest. Järgmine loogiline samm oleks nende erinevate tegurite muutuste numbriline kajastamine, näiteks, et kui palju mõjutab 1 % volatiilsuse kasv optsiooni hinda või palju langeb call optsiooni väärtus nädalaga tingimustes, kus teised tegurid jäävad samaks. Just selliste probleemide lahendamiseks tulevad abiks numbrilised väärtused, mis väljendavad optsiooni hinna muutumist vastavalt mingi teguri käitumisele, ning neid kutsutaksegi ühise nimega kreeklasteks.

Erinevatele hinda kujundavatele faktoritele vastab üks kindel kreeka täht ning antud artikli jooksul seletame lahti kõikide kreeklaste olemust ning toome näiteid meile juba eelmistest lugudeseeriast tuttava eBay optsioonide näol, mille juuli optsioonid on välja toodud all olevas tabelis koos kreeklastega.

 (allikas: morningstar.com; kuupäev: 2/05/08; aktsia hind: 31,11 Ameerika dollarit)

Delta

Delta väärtus on optsioonide kreeklastest kõige tuntum ja tähtsam. Antud väärtus näitab, kui palju muutub optsiooni hind alusvara hinna muutumisel, kui kõik teised muutujad jäävad samaks. Näiteks, kui delta on 0,5, siis aktsia hinna kallinemisel 10 sendi võrra kallineb optsiooni hind 5 senti. Järelikult, mida suurem on delta, seda rohkem muutub optsiooni hind alusvara hinna muutumisel.

Delta leidmiseks jagatakse optsiooni hinna muutmise kiirus alusvara muutumise kiirusega.

Delta teadmine annab võimaluse paremini hinnata optsiooni hinna liikumist, eriti kui on plaanis optsioon maha müüa enne realiseerimisaega. Antud näide on eBay juuli kuu optsioonide kohta. Oletame, et kaupleja omab optsiooni XBAGF, mille strike on 30 dollarit. Kui eBay aktsia peaks kallinema 1 dollari võrra, siis näeme tabelist, et Delta on 0,62, mis tähendab, et optsiooni väärtus tõuseks 0,62 dollarit eeldusel, et teised muutujad jäävad samaks.

Delta väärtus saab olla -1 kuni 1, negatiivne delta tähendab seda, et alusvara tõusmise juures optsiooni hind langeb. Seega müügioptsioonidel on negatiivne delta, ostuoptsioonidel positiivne delta. Raha peal olevatel optsioonide delta on tavaliselt 0,5 ning sügaval rahas olevate optsioonide delta on 1. Kaugel rahast väljas olevate optsioonide delta on praktiliselt 0. Antud olukorda võib mõista mingi ekstreemse näitega. Kui optsioon on väga kaugel rahast väljas, siis ainult 1 dollarine alusvara muutumine ei ole piisav mõjutamaks optsiooni hinna muutumist - tõenäosust, et optsioon jõuab rahasse.

Delta riski maandamine ehk deltaneutraalsus

Delta on tähtis paljude kauplemisstrateegiate koostamisel, mis üritavad luua kasumit hinnamuutusest sõltumatult, mängides teiste väärtust mõjutavate omaduste peale nagu volatiilsus või ajaväärtus. Sellisel juhul tuleb hoida kogu kombinatsiooni delta nulli lähedal ehk positsioon deltaneutraalne.Kui optsioonipositsioon hoida deltaneutraalne, siis ei sõltu kasum/kahjum mitte alusvara hinna liikumisest, vaid volatiilsuse/ajaväärtuse muutustest. Järgmises lugudeseerias vaatame lähemalt erinevaid strateegiaid, millest mõned on ka deltaneutraalsust otsivad.

Gamma

Kui aktsia hind muutub, siis optsiooni hind muutub vastavalt delta väärtusele, kuid me juba nägime, et alusvara ja strike-hinna vahe mõjutab deltat - optsiooni hinna muutumise kiirust alusvara muutumisel. Gamma mõõdabki delta muutumist alusvara hinna muutumisel.

Gamma arvutamiseks jagatakse delta muutumise kiirus alusvara muutumise kiirusega.

Eespool alustatud näidet jätkates saame öelda, et kui aktsia kallineb ühe dollari võrra, siis selle peale muutub Delta 0,07 võrra ning uueks Deltaks on 0,69.

Gamma kasutamine on juba natukene keerulisem, sest ta ei mõjuta otseselt optsioonihinda. Delta neutraalsete kombinatsioonide puhul näitab Gamma seda, kuidas hinna muutumisel kogu kombinatsioon kaotab deltaneutraalsust.

Vega

Imelikul kombel pole Vega üldse kreeka tähtki, seetõttu öeldakse ka vahel Vega asemel Lambda, Sigma või Kapa. Vega on tundlik volatiilsusele, näidates kui palju tõuseb optsiooni hind volatiilsuse ühe protsendi tõusmise peale.

Näiteks, kui optsiooni  XBAGF alusvara ehk eBay aktsia volatiilsus tõuseks 1 %, siis optsiooni hind tõuseks 0,05 dollari võrra. Seega kui kaupleja panustab volatiilsuse tõusule, saab ta vega abil välja arvutada, kui palju volatiilsuse protsentuaalne muutus tema positsiooni väärtust mõjutaks.

Vega on kõige suurem raha peal olevatel optsioonidel. Paljud strateegiad, millest me räägime järgmises artiklis, kasutavad ära volatiilsuse muutumist, mis teevad Vega tundmise ja mõistmise tähtsaks.

Roo

Roo näitab, kui palju muutub optsiooni hind intressimäära ühe protsendi muutumisel. Näiteks, kui me omaksime sama  XBAGF call optsiooni ja intressid tõuseks 1 % ning muud muutujad jääksid samaks, tõuseks optsiooni hind 0,04 dollarit. Kuna muutused intressimäärades pole väga järsud, siis lühiajalisemate optsioonide puhul pole roo väga tähtis.

Teeta

Teeta on üks tähtsamaid kreeklasi. See näitab, kui palju muutub optsiooni hind aja muutudes, kui muud tingimused (nagu volatiilsus ja aktsia hind) jäävad samaks. Lugudeseeria kolmandas osas nägime kuidas  optsioonide lõpptähtajani jäänud aja hulk mõjutab päris palju optsiooni hinda ning siit saab loogiliselt tuletada, et theta muutub järjest suuremaks kui jõutakse realiseerimisajale lähemale – ajaväärtus hakkab siis kiiremini kahanema. Antud näites on realiseerimisajani veel päris palju aega ning theta on kõigest -0,1, mis tähendab, et päevas kaotab  XBAGF 0,1 dollarit oma väärtusest.

Kokkuvõte

Kreeklased on ühine nimetus optsioone mõjutavate tegurite numbriliste suuruste kohta. Tegemist on väga kasuliku abivahendiga, mida saavad kasutada ka väikeinvestorid, arvestades täpsemalt oma tehingute tootlusi erinevate võimalike stsenaariumite puhul.

Kreeklasi ei pea iga kaupleja ise välja arvutama, nende kohta saab jooksvat infot enamikest kauplemissüsteemidest või spetsiaalsetelt veebilehtedelt.

Järgmises artiklis vaatame lühidalt erinevaid meetodeid, millega määratakse optsioonide väärtusi. Enamik neist meetoditest on väga keerulised, kuid usume, et ülevaate nendest peaks optsioonidega tegelemisel olema.

Kristjan Lepik
Kristjan Korjus

Vaata ka:
Optsioonid I - Sissejuhatus
Optsioonid II - Optsioonide tüübid ja optsiooniturg
Optsioonid III - Optsioonide parameetrid
Optsioonid IV - Volatiilsus
Optsioonid - InvestorWiki
Optsioonide foorum

Optsioonikalkulaator

Volatiilsus on üks olulisemaid tegureid optsioonikauplemisel. Vaatame lugudeseeria neljandas osas, mida volatiilsus endast kujutab ning kuidas seda kauplemisel kasutatakse.

Sissejuhatus

Volatiilsus on üks olulisemaid tegureid optsioonide puhul, sest kui alusvara hind kõrvale jätta, siis ülejäänud parameetrid on reeglina üsna konstantsed. Seega volatiilsus on alusvara hinna järel oluliselt teine tegur, mis optsiooni hinda mõjutab ja kaupleja jaoks oluline on.

Tuleb kindlasti eristada kahte tüüpi volatiilsust:
a) ajalooline volatiilsus (historical volatility)
b) kaubeldav volatiilsus (implied volatility)

Ajalooline volatiilsus mõõdab ajaloolist kõikuvust – kui suur on näiteks olnud alusvara viimase 30 päeva liikumisulatus. Ajaloolist volatiilsust kasutatakse ka riskisuse mõõtmiseks - kui ajalooline volatiilsus on aktsial ABC 20% ja aktsial XYZ 50%, siis on selge, et suurem hinna kõikumine minevikus viitab ka kõrgemale riskisusele.

Kaubeldav volatiilsus mõõdab aga seda, kui suurt alusvara hinnaliikumist ootavad turuosalised tulevikus. Seega on ajalooline volatiilsus statistiline mõõde, samas kui kaubeldav volatiilsus leitakse turuosaliste prognoosi järgi. Ja just kaubeldav volatiilsus on see, mis mõjutab optsiooni hinda ja seega ka palju olulisem. Seega rääkides edaspidi volatiilsusest, peame silmas kaubeldavat volatiilsust.

Kaubeldav volatiilsus peegeldab siis turuosaliste keskmist arvamust, kui suur võiks olla aktsia edasine liikumine. Kui turg arvab, et mingil põhjusel tulevane hinnaliikumine on väga suur, siis on ka volatiilsus väga kõrge (ja seetõttu ka optsioonide hinnad kõrged). Kui seejärel arvamus muutub ning enam suurt hinnaliikumist ei oodata, siis langeb volatiilsus ning koos sellega ka optsiooni hind. Seega on volatiilsuse suuna õige ennustamise puhul võimalik teenida ka siis, kui alusvara üldse ei liigu. Selliseid strateegiaid kasutavad ka paljud optsioonikauplejad. Kuid strateegiatest täpsemalt juba lugudeseeria järgmistes osades.

Optsioonikalkulaatori abil (link) saab igaüks arvutada, kuidas volatiilsuse muutus muudab optsiooni hinda.

Määramatus ja hirmuindikaator

Võib ka öelda, et kaubeldav volatiilsus peegeldab määramatust - kui volatiilsus on kõrge, siis viitab see sellele, et turuosaliste jaoks on edasise alusvara liikumine üsna määramatu. Heaks näiteks on siin ettevõtete majandustulemused - reeglina enne majandustulemusi tõuseb volatiilsus tuntavalt. Põhjuseks on siin see, et majandustulemuste peale võib tulla suur aktsia liikumine ning koos sellega tõuseb ka määramatus (kuhu liigub aktsia tulemuste järel?).

Määramatus mängib rolli ka kogu turu volatiilsuse puhul. On üsna loogiline, et koos turu langusega tõuseb ka määramatus. Reeglina on languse põhjuseks mingid negatiivsed uudised ning see hirmutab turuosalisi. Kui ulatuslikud on probleemid? Kui palju jahtub majandus? Selline ebaselgus suurendab määramatust ning koos sellega ka volatiilsust. Lisaks on langused turul reeglina suurema liikumisulatusega kui tõusud, seega ka turu võimalik liikumisulatus  suurendab kaubeldavat volatiilsust.

USA aktsiaturu puhul on terve turu volatiilsuse mõõtmiseks üks enimkasutatud mõõdikuid S&P 500 aktsiaindeksi volatiilsust mõõtev indeks VIX. USA tehnoloogiasektori volatiilsust saab mõõta indeksi VXN (ka $VXN) abil. VIXi nimetatakse ka hirmuindikaatoriks, sest ülaltoodud põhjustel VIX tõuseb reeglina siis kui hirm on suur ning VIX teeb põhju siis kui hirm turul praktiliselt puudub. Alloleval graafikul on toodud S&P 500 ning VIXi viimase 11 kuu liikumine ning on selgelt näha, et VIXi tipud on tähendanud ka turu põhjasid - reeglina on põhja tegemiseks vaja mõningast paanikat turul ning kõrge volatiilsus sellele viitabki.

Madal volatiilsus viitab omakorda sellele, et hirm turul pea puudub ning sellised mugavad ja meeldivad olukorrad on valitsevad sageli turu tippude juures. Kuid madala volatiilsuse perioodid võivad kesta pikalt, seega ei saa ainult volatiilsust pidada argumendiks langusele panustamiseks.

Antud graafikult on ka näha, et volatiilsus on keskmise ümber kõikuv (mean reversion) st. volatiilsus kõigub teatud perioodi keskmise ümber. Seega kui volatiilsus on väga kõrge, võiks eeldada volatiilsuse alanemist ning madala volatiilsuse puhul on reeglina tõenäosus liikuda ülespoole (näiteks 3-4 kuu volatiilsuse keskmist kasutades).

Volatiiluse "naeratus"

Volatiilsus kipub reeglina kõige madalam olema raha peal optsioonide (at-the-money options) puhul ning kõrgem rahast väljast (out-of-the-money options) optsioonide puhul. Volatiilsuse erinevust nende kahe vahel nimetatakse terminiga volatility skew või volatility smile. Alloleval graafikul on toodud nii smile kui skew, kõige madalam punkt graafikul on at-the-money optsioonide juures (kus turuhind = strike).

Aktsiate kaubeldav volatiilsus

Volatiilsusele tuleb erinevate instrumentide puhul erinevalt läheneda, tuleb teada, millised olulised uudised võivad olla alusvara hinda mõjutamas. Näiteks aktsiaindeksite ja valuutade optsioonide volatiilsust mõjutavad tugevalt FEDi intressiotsused, enne selliseid uudiseid tõuseb määramatus ning ka volatiilsus. Ning pärast uudist vajub volatiilsus ära.

Üksikute aktsiate puhul on üks olulisemaid aktsiahinna mõjutajaid majandustulemused. Enne majandustulemusi suureneb määramatus aktsiahinna edasise liikumise suhtes ning koos sellega kasvab reeglina ka volatiilsus. Allpool on toodud Amazoni (AMZN) viimase aasta aktsia liikumine ning nii kaubeldav kui ajalooline volatiilsus. Näeme, et iga kvartal enne majandustulemusi on kaubeldav volatiilsus tõusnud ning nii mõnelgi korral on majandustulemused toonud päris korraliku aktsia liikumise. Kuid peale tulemusi on kaubeldav volatiilsus järsult ära kukkunud - määramatust lisanud majandustulemused on selja taga ning edasine aktsia võimalik kõikumisulatus on vähenenud.

Kokkuvõtvalt volatiilsusest

Nagu ülaltoodust näha, võib volatiilsuse liikumise peale kaubelda, kui ka volatiilsust kasutada turu meelestatuse indikaatorina. Kuidas volatiilsust kaubelda? Siin ühest lihtsat vastust pole, erinevad kauplejad lähenevad erinevalt. Üks strateegia, mida ka meie rakendame, on enne tulemusi volatiilsuse tõusule panustamine. Reeglina enne majandustulemusi volatiilsus tõuseb, oluline on leida varakult need aktsiad, mille puhul turg kõige suuremat liikumist ootab (strateegia straddle enne tulemusi).

Teine võimalik lähenemine on kaubelda volatiilsuse keskmise suunas liikumist - volatiilsuse suure tõusu järel müüa volatiilsust ning volatiilsuse languse järel osta volatiilsust. Mõned kauplejad/investorid kasutavad aktsiapositsiooni peale callide müümist (covered call strateegia), ka sellel juhul on oluline, et volatiilsuse liikumise suhtes oleks ajastus hea.

Erinevatest strateegiatest tuleb täpsemalt juttu lugudeseeria järgmistes osades, kuid oluline on siiski mõista, et need on vaid vahendid idee teostamiseks. Näiteks volatiilsuse kauplemisel on enamasti vajalik nägemus volatiilsuse edasisest liikumisest.

Kristjan Lepik

Linke:
USA aktsiate volatiilsuse graafikud (tasuta, vajalik registreerumine)
Optsioonikalkulaator

Tarkinvestor.ee:
Optsioonid I - Sissejuhatus
Optsioonid II - Optsioonide tüübid ja optsiooniturg
Optsioonid III - Optsioonide parameetrid
Optsioonid - InvestorWiki
Optsioonide foorum

Optsioonide lugudeseeria kolmandas osas vaatame detailsemalt parameetreid, mis optsiooni hinda mõjutavad. Lisaks vaatame optsioonide paarsust - kuidas call optsioonist teha put optsioon.

Optsioonide kohta on informatsiooni väga palju  ja kuigi väga tähtis roll on ka teadmiste praktikas kasutamisel, tuleb enne seda selgeks teha teoreetilised alused. Iga järgmise artikliga läheme sügavamale optsioonimaailma ning antud artiklis räägime erinevatest võimalikest positsioonidest (keegi ju peab ka optsioone müüma) ning faktoritest, mis mõjutavad optsioonide hindasid.

Positsioonid optsioonides

Igal optsioonilepingul on kaks poolt. Üks pool on turuosaline, kes ostab optsiooni, ning teine pool on turuosaline, kes müüb optsiooni (viimast kutsutakse optsiooni kirjutamiseks). Sisuliselt on optsiooni kirjutamine optsiooni lühikeseks müük. Optsiooni kirjutaja saab raha kätte koheselt, kui leping on sõlmitud, kuid peab maksma võimalikke kahjusid, kui optsioon realiseeritakse - optsioonikirjutaja kasum on alati sama suur kui optsiooni ostja kahjum ja vastupidi. Eelmises artiklis nägime graafikutelt call ja put optsioonide kasumi ja kahjumi graafikuid. Siin on samade optsioonilepingute kirjutajate väljamaksed:

Niisiis on võimalik optsioonidega võtta nelja erinevat positsiooni:

(a) Pikk positsioon call optsioonis
(b) Pikk positsioon  put optsioonis
(c) Lühike positsioon  call optsioonis
(d) Lühike positsioon  put optsioonis

Antud positsioonide väljamaksed on kokku võetud järgnevatel graafikutel:

Optsioonide alusvara

Optsioonide alusvaraks võivad olla väga erinevad objektid. Optsioone saab osta näiteks valuutadele. Enamik valuutaoptsioonide tehinguid tehakse ilma vahendajata ja väljaspool börsi, kuid valuutaoptsioonidega on võimalik kaubelda näiteks Philadelphia börsil, mis pakub nii Euroopa kui ka Ameerika optsioone.

Lisaks on võimalik kaubelda indeksoptsioonidega, mis tihti on hea võimalus kogu portfelli riski maandamiseks, ning optsioone tehakse ka futuurilepingute peale.

Kõige rohkem on levinud aktsiaoptsioonid, kus optsioonilepingu alusvaraks on kindla ettevõtte aktsiad. USA-s kaubeldakse  vabalt  rohkem kui 1000 erineva aktsiaoptsiooniga ning enamik kauplemisest käib elektrooniliselt. Kuna aktsiaoptsioonid on kõige populaarsemad,  siis antud lugudeseerias keskendumegi just aktsiaoptsioonidele.

Optsiooni hinda mõjutavad faktorid

Kuus põhilist faktorit, mis mõjutavad optsioonide hindu:

1. Kehtiv alusvara hind
2. Optsiooni realiseerimishind (strike price)
3. Aeg optsiooni aegumiseni
4. Aktsia volatiivsus
5. Riskivaba intressmäär
6. Oodatud dividendid

Alusvara hind ja realiseerimishind

Kuna optsioonide kasum või kahjum tekib   peamiselt alusvara liikumisest, siis see on peamine tegur optsioonihinna kujunemisel. Seetõttu kasvab call optsioonide väärtus, kui tõuseb aktsiahind ning langeb, kui tõuseb realiseerimishind. Loomulikult käitub put optsioon vastupidiselt.

Aeg optsiooni aegumiseni

Optsioonide  väärtus on seda suurem, mida kaugemal on realiseerimiskuupäev. Seda saab mõista nii, et mida kaugemal on realiseerimiskuupäev, seda rohkem võimalusi on alusvara liikumiseks ja seda kallim on optsioon.
Ka Euroopa tüüpi optsioonidele kehtib sama printsiip, kuigi siin võib esineda erandeid. Näiteks, kui ühe optsiooni realiseerimisaeg on kuu aja pärast, teise oma 2 kuu pärast ja on teada, et 1,5 kuu pärast maksab ettevõte dividende, siis võib tekkida juhus, kus pikema realiseerimisajaga optsiooni väärtus on tegelikult väiksem.

Iga optsiooni väärtuse võibki jagada kahte kahte ossa. Üks osa on optsiooni reaalne väärtus, mis näitab kui palju on optsioon väärt kui ta realiseerida koheselt. Seda kutsutakse optsiooni sisemiseks väärtuseks (Intrinsic Value), kui optsioon liigub rohkem rahasse, siis sisemine väärtus kasvab.  Siit saab loogiliselt järeldada, et rahast väljas olevatel optsioonidel ei ole sisemist väärtust üldse - nad koosnevad ainult ajaväärtusest. Ajaväärtus ongi teine osa optsiooni väärtusest, mis tuleneb sellest, et aktsial on veel aega liikuda soovitud tasemeni. Ajaväärtus aga väheneb ajas ning vähenemine ei ole mitte lineaarne vaid kiireneb eksponentsiaalselt kui lähenetakse realiseerimisajani.

Eriti kiire on ajaväärtuse kadu viimasel nädalal enne optsioonide lõppemist, seega on reeglina mõistlik mitte optsioone viimase hetkeni hoida, paljud turuosalised rullivad juba enne seda aega optsioonid järgmistesse kuudesse edasi.

Tihtipeale moodustab ajaväärtus väga suure osa optsiooni hinnast ning lisaks sellele langeb ajaväärtus suhteliselt kiiresti ja eriti just viimase kuu jooksul. Kõige rohkem mõjutab ajaväärtus raha peal olevaid optsioone, sügaval rahas või kaugel rahast väljas olevaid aktsiaid see nii palju ei mõjuta. Näiteks keskmise volatiilsusega aktsia, mis maksab 700 dollarit, optsiooni hind, mille realiseerimishind on samuti 700 dollarit, väheneb viimase kuu jooksul ligikaudu järgnevalt: 24 päeva lõpuni, hind 20 dollarit; 15 päeva lõpuni, hind 15 dollarit; 7 päeva lõpuni, hind 10 dollarit; ning 1 päev lõpuni, hind 3 dollarit. Antud näide on loomulikult eeldusel, et kõik teised optsiooni hinda mõjutavad tegurid on kogu aja konstantsed.

Volatiilsus

Volatiilsus on üks olulisemaid tegureid optsioonide puhul, sest kui alusvara hind kõrvale jätta, siis ülejäänud parameetrid on reeglina üsna konstantsed.Volatiilsuse kõikumine mõjutab optsiooni hinda tugevalt, seega volatiilsus on alusvara hinna järel oluliselt teine tegur, mis optsiooni hinda mõjutab. Volatiilsus on sedavõrd oluline teema, et kajastame seda pikemalt lugudeseeria järgmises osas.

Riskivaba intressimäär

Kui intressid majanduses tõusevad, siis investorite oodatav tulu kasvab. Lisaks langeb optsioonilepingu sõlmija tulevikus saadud rahade hetkeväärtus. Nende kahe mõju tagajärjel call optsioonid väärtus tõuseb ja put optsiooni oma langeb.

Tähtis on mõista, et tegemist on oletusega, kui kõik teised näitajad jääksid samaks.  Oluliseks tuleb siin pidada seda, et intressimäärad majanduses muutuvad siiski aeglaselt (aastatepikkused trendid), kuid optsioonid on enamasti lühiajalised. Seega intressimäärade mõju pole optsioonihindade jaoks väga suure olulisusega tegur.

Oodatud dividendid

Dividendide suurem makse vähendab call optsioonide väärtust, sest aktsia kaotab dividendimaksega raha, aga optsioonilepingu omanikule ei maksta dividende. Vastupidiselt on put optsioonid positiivselt korreleeritud dividendimaksete suurusega.

Put ja Call optsiooni paarsus

Juba aastal 1969 avastas finantsmatemaatik Hans Reiner Stoll sama alusvara ning sama aegumiskuupäeva ja realiseerimishinnaga put ja call optsioonide vahelise seose. Kui võrrelda kahte portfelli, millest esimene koosneb call optsioonist ja rahast, mis on võrdne sama optsiooni realiseerimishinna nüüdisväärtusega ning teine koosneb put optsioonist ja alusvarast, siis nende portfellide tootlus on täpselt sama. Seda illustreerib järgnev graafik:

Kui nende kahe portfelli realiseerimisväärtused on samad, siis peavad ka nende nüüdisväärtused olema samad. Kui nende hinnad oleksid erinevad, siis saaks ühte portfelli müües ja teist ostes teenida riskivaba kasumi, järelikult on put ja call optsioonihinnad omavahel seotud.

Antud hindade paarsust väljendab järgnev valem:

c + PV(x) = p + s

c = call optsiooni hetkeväärtus
PV(x) = realiseerimishinna nüüdisväärtus
p = put optsiooni hetkeväärtus
s = aktsia hetkeväärtus

Put ja call optsioonide paarsus on üks baasreeglitest optsiooni hindade määramisel ja huvitav on see, et selle valemi saamiseks pole kasutatud optsioonide väärtuse määramise teadust, vaid lihtsalt arbitraaži reegleid ning kui seda reeglit rikutakse, siis tekibki võimalus arbitraažiks.  Seega on sisuliselt võimalik teha put’ist call optsioon ning vastupidi. Paarsus tingib ka selle, et put’i ja calli volatiilsus peaks olema sarnane – kui erinevused on suured ning alusvara lühikeseks müügi suhtes piiranguid pole, siis on võimalik kasutada arbitraaži.

Kokkuvõte

Oleme jõudnud juba päris sügavale optsioonimaailma sisemusse. Teame, mis faktorid mõjutavad optsioone, oleme näinud lihtsamaid optsioonide rakendamisviise ja jõudnud isegi esimese finantsmatemaatilise valemini.

Järgmises artiklis vaatame täpsemalt, mida kujutab endast see oluline volatiilsus. Ning ülejärgmises osas seda, kuidas mingid faktorid mõjutavad optsioonihindasid ning teeme tutvust kreeklastega, mis annavad neile muutustele numbrilised väärtused. Kui kreeklastest on arusaamine olemas, siis vaatame veel korra kõige keerulisemat maailma ja üritame mõista optsioonide õiglase hinna arvutamise süsteeme. Kuid siis liigume kõige põnevama ja praktilisema osa juurde - erinevate optsioonistrateegiate kasutamine.

Kristjan Korjus
Kristjan Lepik

Esimeses artiklis rääkisime sissejuhatavalt tuletisväärtpaberitest ning vaatasime ka juba täpsemalt, mis on optsioonid ning milleks neid kasutatakse. Sellest artiklis räägime detailsemalt erinevatest optsioonitüüpidest ning vaatame kuidas käituvad call ja put optsioonid. Lõpetuseks näitame graafikute ja näidete abil, kuidas erinevate motiividega turuosalised kasutavad optsioone.

Optsioonide tüübid

Nagu juba esimeses artiklis sai mainitud, siis optsioone on kahte tüüpi. Ostuoptsioonid ehk call optsioonid annavad õiguse tulevikus osta kokkulepitud alusvara kokkulepitud hinnaga. Ning müügioptsioonid ehk put optsioonid annavad õiguse müüa kokkulepitud alusvara kokkulepitud hinnaga. Kokkulepitud aega nimetakse aegumispäevaks (expiration date) ning kokkuleppelist hinda kutsutakse realiseerimishinnaks (strike price).

Optsioonid saavad olla kas Euroopa või Ameerika tüüpi. Ameerika tüüpi optsioone saab realiseerida kuni aegumiskuupäevani, aga Euroopa tüüpi optsioone saab realiseerida ainult aegumiskuupäeval. Kuigi enamik optsioone on tänapäeval Ameerika omad, siis Euroopa optsioonide omadusi kasutatakse arvutamisel, sest see muudab kõiki arvutamisprotsesse palju lihtsamaks ning ei mõjuta üldjuhul oluliselt lõppvastuseid.

Ostuoptsioonid

Vaatleme reaalsete hindade olukorda ning oletame, et investor ostis 25. aprilli sulgemishindade järgi, kui aktsia hind oli 31,3 Ameerika dollarit, ostuoptsiooni (call option) lepingu 100 eBay aktsia kohta. Tegemist oli juuli optsiooniga (optsioonisümbol: XBAGZ), mille aegumistähtaeg on 18. juuli ehk kuu kolmas reede (optsioonid lõppevad reeglina sel kuupäeval), milleni on aega 84 päeva ning realiseerimishinnaks on 32,5 dollarit.

Antud optsioonilepingu hind oli 1,53 Ameerika dollarit lepingu kohta, aga kuna leping koosneb sajast aktsiast, siis läks see talle maksma 153 Ameerika dollarit. Et teha meie arvutamisi lihtsamaks, siis oletame, et tegemist on Euroopa tüüpi optsiooniga, mida saab realiseerida ainult realiseerimisaja lõpus. Kui selleks ajaks on eBay aktsia hind alla 32,5 dollari, siis investor ei realiseeri antud positsiooni, sest poleks mõtet kasutada võimalust aktsiate ostmiseks kallimalt kui on nende hetke turuhind. Antud situatsioonis kaotaks investor kogu oma 153 Ameerika dollarit.

Kui aktsia hind on üle 32,5 dollari, siis tasub optsioon realiseerida.  Oletame, et aktsia hind on selleks ajaks tõusnud 37 dollarini. Optsiooni realiseerides ostab investor 100 aktsiat kokkulepitud realiseerimishinnaga ehk 32,5 dollariga, kui arvestada, et pole teenustasusid ega muid kulusid, siis saaks ta müüa need aktsiad koheselt maha 37 dollariga, saades ühe aktsia pealt 4,5 dollarit ehk kokku 4,5 x 100 = 450 dollarit rohkem. Kui sisse arvestada esialgne optsiooni hind, siis investor teeniks antud olukorraga 450 – 153 = 297 dollarit kasumit.

Kui aktsiahind oleks selleks ajaks tõusnud näiteks 33 dollarini, siis tasub ikkagi optsioon realiseerida, kuid kogu tehingu pealt oleks saanud investor kahjumit 152 – (0,5 x 100) = 102 dollarit. Antud graafik näitab investeeringu tootlikkust.

Loomulikult võib optsioone müüa ka enne aegumistähtaega, sellisel juhul mängivad optsiooni hinna kujunemisel väga olulist rolli optsiooni volatiilsus ja ajaväärtus ning ka turuosalise otsus positsiooni sulgemise otstarbekuse suhtes sõltub ka nendest teguritest. Kuid nendest teguritest räägime täpsemalt lugudeseeria järgmistes osades.

Müügioptsioonid

Müügioptsiooni ehk put optsiooni ostja loodab aktsia langusele, sest ta ostab võimaluse aktsiat müüa kokkulepitud ajahetkel. Et oleks lihtsam mõista put optsioonide olemust, siis vaatleme uuesti eBay aktsiat. 25 aprilli sulgemishindadega ostis karune investor eBay put optsiooni (XBASF) aegumistähtajaga 18 juuli ning realiseerimishinnaga 30 dollarit, makstes ühe optsioonilepingu eest (ehk 100 aktsia tulevikumüügivõimaluse eest) 1,39 x 100 = 139 dollarit. Kui optsiooni realiseerimishetkeks on aktsia hind üle 30 dollari, siis pole investoril mõtet seda optsiooni realiseerida, sest kuna tegemist on put optsiooniga, siis peaks ta müüma aktsiaid 30 dollariga, aga sellel pole mõtet, kui turul saaks neid müüa kallimalt – nii kaotab investor kogu investeeritud raha ehk 139 dollarit. Kui aga aktsiahind on näiteks 20 dollarit, siis saab investor osta turult 20 dollariga 100 aktsiat ja need müüa optsioonilepingust saadud õigusega maha 30 dollariga. Nii oleks tema kasum (30 - 20) x 100 – 139 = 861 dollarit. Graafikul on näha antud optsiooni tootlus sõltuvalt aktsiahinnast:

Optsiooniturg

Sarnaselt selle pildiga kajastatakse optsioonihindasid (tegemist on eBay 18 juuli optsioonide hindadega, mis on võetud morningstar.com lehelt). Ka meie optsioonid, mida kasutasime kahes näites, on pärit sellelt veebilehelt.

Pooled nendest optsioonidest on tumedama tagataustaga - sellega märgistatakse, kas optsioon on rahas (in-the-money) või rahast väljas (out-of-the-money). See on tähtis, sest realiseerimiskuupäeval realiseeritakse ainult rahas olevaid optsioone. Optsioone, mille puhul aktsiahind on strike-hinna lähedal nimetatakse raha peal (at-the-money) olevateks optsioonideks

Nagu iga aktsia (või ka muu vara juures) on ka optsioonilepingute juures hind, millega pakutakse optsioone müügiks (ask) ning hind, millega soovitakse optsioonilepingut osta (bid). Optsioonilepingute ostu- ja müügihinna vahe (spread) on suhteliselt suur, millega peab kauplemise juures arvestama.

Kuidas optsioone kasutatakse?

Nagu me juba käibest nägime, siis tuletisväärtpaberid on osutunud erakordselt populaarseks. Üks peamisi põhjuseid on selles, et nendega kauplemine sobib mitmetel erinevatel juhtudel. Lisaks on nad väga likviidsed, mis võimaldab kiiresti ja odavalt omandada üks kõik millist positsiooni, sest teine pool on koheselt olemas.

Kolm suurimat kauplejate kategooriat on riskimaandajad (hedgers), spekuleerijad (traders) ja arbitraaži võimalusi otsijad. Riskimaandajad üritavad maandada ohte, mis võivad tekkida võimalikest suurtest  ebasoodsatest liikumistest. Spekuleerijad kasutavad tuletisväärtpabereid, et ennustada turu liikumist ning arbitražöörid üritavad lukustada riskivaba kasumit. Näitame näidete abil, kuidas need erinevad kategooriad kasutavad ära optsioonide paljude võimalustega maailma.

Riskimaandajad

Optsioonide esimene eesmärk oligi riskide maandamine ning optsioone võrreldakse veel siiamaani kindlustamisega. Järgmise näite abil peaks selgeks saama kõige lihtsam ja tavalisem viis, kuidas kindlustada aktsiat või kogu portfelli suurte languste vastu.

Oletame, et investor omab 1000 eBay aktsiat, mille hetke turuväärtus on 31 300 dollarit (seisuga 27 aprill 2008.a.). Kuigi ta usub firma tugevusse ja edasisse kasvu, siis ta kardab, et kui USA majanduslangus tuleb oodatust karmim, siis kisuks see ka tema investeeringu alla. Loomulikult oleks tal võimalik need aktsiad maha müüa ja poole aasta pärast tagasi osta, kuid kuna ta ei ole selles languses kindel ja ta ei taha riskida eBay aktsia tõusust ilma jäämisega, siis see variant ei ole kõige sobilikum.

Investor saab riski maandamiseks osta 18. juuli put optsioonilepingut realiseerimishinnaga 30 dollarit aktsia kohta.  See annab talle õiguse 18. juulil müüa 1000 eBay aktsiat hinnaga 30 dollarit tükk. Antud optsiooni hind on 1,39 dollarit, mis teeb kümne lepingu hinnaks 1,39 x 100 x 10 = 1390 dollarit.

See kindlustamise strateegia maksab küll 1390 dollarit, aga samas garanteerib, et kõik ebay aktsiad saab maha müüa vähemalt 30 dollariga st. et kogu portfelli miinimum väärtus on nüüd 30 000 dollarit (kogu kahjum sellisel juhul 1390 + 1130 = 2520), sest isegi kui aktsia kukub alla 30 dollari, siis saab lihtsalt realiseerida optsioonid.

Miinuseks on sellise tehingu puhul see, kui aktsia peaks palju tõusma – sellisel juhul on optsioonidega positsiooni kindlustamisele kulutatud raha võrra tootlus väiksem. Kuid arvestades võimaliku riski vastu kindlustamisega, on selline optsioonide kasutamine kohati üsna mõistlik.

Antud graafik näitab 1000 ebay aktsia tootlikkust ilma kindlustuseta ja ka kindlustusega.

Spekuleerijad

Optsioone kasutatakse tänapäeval kõige enam spekuleerimiseks, mis võimaldab saavutada suuremaid tootlusi. Oletame, et investoril on kindel nägemus, et järgmise kahe kuuga tõuseb Yahoo! (YHOO) märkimisväärselt ning ta panustab antud aktsia tõusule 20 000 dollarit. Aktsia hind on 25. aprilli sulgemishinna järgi 26.8 dollarit, kolme kuu call optsioon (YHQFY) realiseerimishinnaga 27,5 dollarit ning müügi hind on 1.84 dollarit. Investor saab tõusule panustada aktsiate ostmisega (strateegia I ) või ka optsioonide ostmisega (Strateegia II ).

Antud tabel illustreerib kahe strateegia tootlusi:

Aktsia hind kolme kuu pärast:	18 dollarit	35 dollarit
Strateegia I	- 6 352	+ 6 087
Strateegia II	- 20 000	+ 55 000

Aktsiaid ostes oleks investor saanud 20 000 / 26,8 = 742,3 Yahoo! aktsiat (kuigi päris elus ei saa aktsiaid poolitada, siis teeme siin erandi, et lihtsustada kahe erineva strateegi võrdlemist). Kui aktsia hind oleks kahe kuu pärast 35 dollarit, siis esimese strateegia kasum oleks 742,3 x ( 35 - 26,8 ) =  6087 dollarit. Kui aga aktsia oleks kukkunud 18 dollarini, siis oleks kahjum olnud 742,3 x ( 26,8 – 18 ) = 6352 dollarit.

Teine strateegia on seotud optsioonidega ning nagu juba tabelist näha, siis siin on nii kaotused kui võidud suuremad. 20 000 dollari eest oleks saanud 20 000 / (1,84 x 100 ) = 108,7 call optsiooni. Kui aktsia hind kahe kuu pärast oleks 35 dollarit, siis iga optsioon oleks väärt (35 - 27,5) x 100 = 750 dollarit, sest optsioonileping annab õiguse osta aktsiat 27,5 dollari eest ning kohe maha müües saaks iga aktsia pealt kasumit 7,5 dollarit ning üks optsioonileping on 100 aktsia kohta. Järelikult  kasum oleks (108,7 x 750) - 20 000 = 61 525 dollarit.

Kuid kui aktsia hind oleks olnud selleks ajaks alla 22.5 dollari, siis seda optsiooni ei realiseeritaks ning kahjumiks jääb kogu optsioonipreemia, milleks oli 20 000 dollarit. All on graafik, mis näitab kahe strateegia tootlusi:

Lisada tuleks ka seda, et paljud optsioonidega spekuleerijad ei mängi alusvara liikumise suuna peale, vaid näiteks volatiilsuse tõusu või languse peale.

Arbitražöörid

Arbitražöör üritab saada riskivaba kasumit. Optsioonide puhul on kasutusel isegi eraldi strateegialiik selle jaoks - option arbitrage (optsioonide arbitraaž), on ka hedge-fonde, mis on ainult sellele spetsialiseerunud. Üks variant selleks on tehes samaaegselt tehinguid kahel või rohkemal erineval börsil. Väga lihtsa näitena võiks mõelda, et kui ettevõte aktsiatega kaubeldakse Londoni börsil ja ka New Yorgi börsil, siis kui, võttes arvesse valuutade vahetuskursse, peaks ilmnema olukord, kus ühel börsil on sama aktsia natuke (võib olla ainult kuni 0,1%) kallim kui teisel, siis oleks võimalik samaaegselt osta ja müüa antud aktsiat. Väikeinvestor küll kaotaks teenustasudega rohkem kui selle tehingu pealt oleks võimalik teenida, aga suured institutsioonid saaks selle peale teenida. Kuna see on riskivaba kasum, siis kõik need võimalused kasutatakse väga kiiresti ära.

Teine variant option arbitrage strateegiate hulgast otsib valesti hinnatud optsioone – kui mõne alusvara optsioonide puhul on näiteks puti ja calli volatiilsuse vahe suur või näiteks erinevate kuude optsioonide volatiilsuse vahe väga suur, võib tekkida seal võimalus arbitraažiks.

Kokkuvõte

Põhiliselt kaubeldakse Ameerika optsioonidega, kuid vahel ka Euroopa omadega ning need nimed ei ole seotud geograafiliste kohtadega ,vaid tähistavad kahte erinevat optsioonitüüpi. Optsioonidega pikaks minnes on võimalik võtta kahte erinevat positsiooni: ostes call optsiooni või kirjutades put optsiooni, ning vastupidiselt kahte moodi on võimalik lühikeseks minna: ostes put optsiooni või kirjutades call optsiooni. Optsioonide lühikeseks müügist ehk optsioonide kirjutamisest räägime lugudeseeria järgmistes osades.

Järgmises artiklis süübime veelgi sügavamale optsioonidesse ning keskendume veel enam aktsiaoptsioonidele. Vaatame kasumi ja kahjumi limiite erinevate positsioonide juures, käsitleme call ja put optsioonide paarsust ning vaatame, kuidas mõjub optsioonidele aeg, volatiivsus ja teised tegurid. Kui kõik põhilised asjad on läbi vaadatud, siis alustame erinevate strateegiate uurimist, mille kasutamine peaks ja võiks suurendada edu protsenti optsioonidega kauplemisel.

Kristjan Lepik
Kristjan Korjus

Vaata ka:
Optsioonid I - Sissejuhatus
Optsioonid - InvestorWiki
Optsioonide foorum

Lugejate soovil alustame uue lugudeseeriaga - räägime seekord põhjalikult optsioonide hingeelust. Kokku koosneb lugudeseeria seitsmest osast, vaatame üle kõik olulisemad optsioone puudutavad nüansid. Nagu ikka, alustame sissejuhatava artikliga.

Rahuldamaks kõikide inimeste vajadusi, muutub maailm järjest keerulisemaks. Nii on ka finantsmaailm alatises arengus ning viimase 30 aasta jooksul on toehutult kasvanud tuletisväärtpaberite roll maailma finantsturgudel - erinevate futuuride ja optsioonidega kaubeldakse aktiivselt paljudel börsidel. Me oleme jõudnud olukorrani, kus igaüks, kes töötab finantsmaailmas, peab aru saama, kuidas töötavad tuletisväärtpaberid, kuidas neid kasutatakse ning kuidas määratakse nende väärtust.  Antud lugudeseeria üritab lahti seletada optsioonide kui enamlevinud tuletisväärtpaberite erinevaid aspekte.

Sissejuhatus ja lühike ajalugu

Tuletisväärtpaber on finantsinstrument, mille väärtus on tuletatud mingist teisest muutujast. Tihti on selleks muutujaks mingi vara hind (alusvara). Nagu nimest võib eeldada, on aktsiaoptsioonide alusvaraks aktsia hind. Kuid tuletisväärtpaber võib seotud olla üks kõik missuguse muutujaga – näiteks vihmaste päevade arvuga suvel või Keskerakonna häältehulgaga järgmistel valimistel.

Kuna tuletisväärtpaberid võivad olla väga erinevad ja erilised, siis nende tekkimise järel oli ajalooliselt järgmiseks loogiliseks sammuks nende standardiseerimine. Tuletisväärtpaberite börs on turg, kus indiviidid saavad osta ja müüa börsi poolt määratud standardsete reeglitega tuletisväärtpabereid. Esimene Selline börs oli “The Chicago Board of Trade” (CBOT, http://www.cbot.com/), mis loodi aastal 1984 hõlbustamaks talunike ja suurkaupmeeste ärilisi läbikäimisi. Esialgu oli tegemist lihtsalt organisatsiooniga, mis määras teraviljade kvaliteedid ja kogused, kuid juba mõne aasta pärast tehti esimene nn tulevikutehing, mida võib lugeda tänapäevaste futuuride esiisaks. Esimene optsiooniturg “The Chicago Board Options Exchange” (CBOE, http://www.cboe.com/) avati 16 call aktsiaoptsiooniga aastal 1973. Kuigi optsioonidega oli kaubeldud ka varem, siis CBOE-l õnnestus nende lepingute standardiseerimine kõige paremini. Tänaseks kaubeldakse seal üle 1000 erineva optsiooniga, mille alusvaradeks on aktsiad, indeksid ja muud varad või lepingud. 35 aastat tagasi kaubeldi veel kõikide lepingutega füüsiliselt kohal olles, kuid järjest enam on pildid olevale segadusele hakatud eelistama elektroonilisi kauplemisplatvorme, millega ka meie oma lugudeseerias arvestame.

Turu suurus

Tuletisväärtpaberid on osutunud vägagi populaarseks ning edasiseks loomulikuks järjeks on pidev turu suuruse kasv. Lisaks börsidel tehtavate tehingute juurde tuleb arvestada ka börsiväliste tehingutega (Over-the-counter market) - börs pole ainuke koht, kus kaubeldakse tuletisväärtpaberitega. Kui silmas pidada käivet, siis enamik tehinguid kahe suurema finantsinstitutsiooni vahel tehakse ilma börside ja vahendajate teenuseid kasutamata. Nii börsidel kaubeldavate kui ka vahendajandeta kaubeldavate tuletisväärtpaberite turg on hiiglaslik. Aastaks 2000 oli tuletisväärtpaberite turu suuruseks peaaegu 100 triljonit Ameerika dollarit ning aastaks 2007 on see summa rohkem kui viiekordistunud, mis teeb keskmiseks aastaseks juurdekasvuks üle 20 protsendi. Samas peame neid graafikuid ja numbreid analüüsides meeles pidama, et tegemist on alusvarade suurust näitavate numbritega, mis ei kajasta kõikide lepingute väärtust. Näiteks, kui osta put optsioonileping 100 Google’i aktsia kohta, siis sellega saab õiguse tulevikus müüa 100 Google’i aktsiat, mis võib olla kordades suurem summa kui tegelik optsioonilepingu väärtus.

Erinevad tuletisväärtpaberid

Tuletisväärtpabereid on väga palju erinevaid, isegi võib öelda, et praktiliselt lõputult palju, sest alati võivad kaks osapoolt leppida kokku eriliste tingimustega tuletislepingus. Kuid siiski on olemas põhitüübid, mida kasutataks standardiseeritud kujul ka börsidel. Edasi kirjeldamegi hästi lühidalt ja ülevaatlikult põhilisi tuletisväärtpabereid.

Forward lepingud

Suhteliselt lihtne tuletisväärtpaber on forward leping. See leping on kokkulepe kahe osapoole vahel, mis kohustab ostma või müüma tulevikus vara lepingus kindlaksmääratud hinnaga ning kokkulepitud ajal. Forward lepingutega kaubeldakse tavaliselt over-the-counter turul kahe finantsasutuse vahel või ka finantsasutuse ja kliendi vahel.

Üks osapooltest võtab nn. pika positsiooni, kus ta peab tulevikus ostma lepingus kindlaksmääratud vara ning teine osapool võtab lühikese positsiooni, olles kohustatud müüma sama vara lepingus sätestatud ajal.

Futuurid

Loogiline samm forwarditest edasi on nende standardiseerimine, et teha võimalikuks börsidel kauplemine. Futuur ongi forwardite alaliik, mis on samuti leping kahe osapoole vahel, kus on kindlaksmääratud ajal kohustus osta/müüa kokkulepitud alusvara, milleks võib olla nafta, kuld, valuutad, aktsiaindeksid jne.

Optsioonid

Sarnaselt futuuridega on ka optsioon tuletisväärtpaber, mis annab omanikule õiguse, aga erinevalt futuuridest pole see kohustus, osta või müüa mingit kindlaksmääratud vara kindlaksmääratud hinnaga kindlaksmääratud ajal tulevikus. Optsioone on kahte tüüpi: call optsioon annab omanikule võimaluse tulevikus osta kokkulepitud vara ning put optsioon vastupidiselt jällegi müüa.

Kuna futuuride aegumisel on kohustus kokkulepitud tehing läbi viia, siis sellel päeval on võimalik saada nii kasumit kui kahjumit antud tehingust. Optsioonidega on natukene teistmoodi kuna seal puudub kohustus lepingut realiseerida – ning miks peaks siis keegi tahtma ostma mingit vara hinnaga, mis on turuhinnas madalam. Kuid optsioonide puhul tuleb selle õiguse eest tasuda optsioonipreemia – tasuta lõunaid finantsturgudel teadupärast pole. Kui futuurilepingusse astumine ei maksa mitte midagi, siis optsioonilepingu tegemisel on kohe alguses suhteliselt suur tasu.  Märkida tuleb ka seda, et kuigi nii optsioonide kui futuuride puhul on oluline lõpptähtaeg, siis praktikas realiseeritakse enamus positsioone enne lõpptähtaega (müüakse turule tagasi).

Muud tuletisväärtpaberid

Tuletisväärtpabereid on tegelikult lisaks forwarditele ja optsioonidele veel väga mitmeid. Ühed kuulsaimad on SWAP-id, kus kaks osapoolt vahetavad tuleviku rahavoogusid. Nagu ka enamikke teisi tuletisväärtpabereid, saab ka SWAP lepinguid teha väga mitmete alusvarade peale. Näiteks, kui ettevõttele on keegi võlgu ning talle makstakse 8 % aastas intressi, siis see ettevõte võib teha SWAP lepingu teise asutusega, kellele ollakse ka võlgu, kuid kes saab sama suure summa pealt EURIBOR + 3 % intressi - nii vahetavad ettevõtted fikseeritud intressi ja kõikuva intressi omavahel ära.

Lisaks eksisteerib väga palju eksootilisi optsioone. Nendest enimlevinud on Aasia optsioonid, kus väljamakse toimub alusvara keskmise hinna alusel või automaattehingute optsioon, kus väljamakse toimub olenevalt sellest, kas kokkulepitud aja jooksul alusvara ületas kokkulepitud hinnataseme või mitte. Lisaks on suhteliselt populaarseks saanud executive optsioonid, mida jagatakse ettevõtte juhtivtöötajatele, et motiveerida nende töötulemusi. Tavaliselt emiteerib ettevõte aktsiaid juurde, kui need optsioonid realiseeritakse ning lisaks on lepingutes palju klausleid seotud töölt enneaegse lahkumisega. Praegu sai kirjeldatud ainult väga üksikuid variante, tegelikult on eriliste väärtpaberite maailm vägagi värvikirev ja põnev, kuid meie jääme oma lugudeseerias optsioonide juurde.

Kokkuvõte

Antud sissejuhatavas artiklis vaatasime finantsmaailma uue ja põneva osa ajalugu ning põhilisi instrumente. Tuletisväärtpaberid, mis on osutunud vägagi populaarseks ja kasulikuks paljudel erinevatel juhtudel, on saanud tavapäraseks osaks kapitalistlikus finantsmaailmas - paljude tuletisväärtpaberitega saab kaubelda börsidel, teised on jällegi suurte finantsinstitutsioonide pärusmaa; tuletisväärtpabereid kasutavad nii spekuleerijad, riskimaandajad kui arbitražöörid.

Edasistes artiklites keskendume optsioonidele ja eriti just aktisaoptsioonidele. Vaatame lähemalt, mis neid instrumente mõjutab, kus saab nendega kaubelda, kuidas määratakse nende hindasid, tutvume huvitavata kreeklastega, räägime Eesti optsiooniturust, jagame praktilisi näited alustamiseks ning kirjeldame erinevaid strateegiad ja kombinatsioone.

Järgmises artiklis, mis ilmub juba paari päeva pärast, vaatleme täpsemalt optsioonide olemust - selgitame Ameerika ja Euroopa optsioonide erinevusi ning vaatame, kuidas töötavad call ja put optsioonid. Lõpetuseks vaatleme mõnda näidet, kuidas riskimaandajad, spekuleerijad ning arbitražöörid kasutavad neid imelikke/imelisi instrumente.

Kristjan Lepik
Kristjan Korjus

Vaata ka:
Optsioonid - InvestorWiki
Optsioonide foorum

Võlakirjade lugudeseeria viimane osa kirjeldab kodumaist võlakirjaturgu. Võlakirjaturu väiksus seab küll selgelt omad piirid, kuid ka kohalikul võlakirjaturul on huvitavaid investeerimisvõimalusi, vaatame detailsemalt turu olemust ja eripärasid.

Oleme juba mitu aastat Balti võlakirjaturgudel üsna aktiivselt tegutsenud, seega kirjutan praktilise kogemuse läbi Eesti võlakirjaturust - kui aktiivne on turg ning millised olulisemad trendid.

Turu olemusest

Eesti turu eripärana võiks märkida, et kohalike riigi- ja munitsipaalvõlakirjade turg praktiliselt puudub. Seega kui räägime kohalikul võlakirjaturul toimuvast, siis räägime peamiselt ettevõtete võlakirjadest.

Miks peaks üks ettevõte võlakirju emiteerima? Võlakirjad on kohalikele ettevõtetele üheks täiendavaks finantseerimise allikaks, pangalaenu ja aktsiakapitali laiendamise kõrval. Kui ettevõte praktiliselt laenu ei oma, siis on ilmselt finantseerimiseks mõistlikum pangalaenu kasutada, kuna reeglina see madalama kuluga. Kuid viimase aastaga on pangad laenamist Baltikumis üsna tuntavalt koomale tõmmanud ning seetõttu ettevõtted ka rohkem huvi tundnud võlakirjade emiteerimise vastu.

Trendi muutus turul

Samamoodi nagu Eesti majandust mõjutavad palju välistegurid, mõjutavad need ka kohalikku võlakirjaturgu. Globaalsel krediiditurul on olukord läinud alates 2007. aasta suvest närviliseks ning ettevõtetel on finantseerimise leidmine läinud keerulisemaks. Odava ja rohke raha aeg on lõppenud ka Eestis - pangad on piiramas laenuandmist ning investorid on majanduse jahtumise tõttu muutunud ettevaatlikumaks.

Seega on ettevõtete jaoks finantseerimine muutunud kallimaks - kui 2006. aastal tegi ettevõtte aastase võlakirjaemissiooni intressiga 8%, siis tänaseks on samade tingimustega võlakirja intress juba ilmselt 12-14% juures ja valuutaks ilmselt EUR.

Loomulikult sõltub palju ka sektorist, kohaliku majanduse suhtes tundlikumate sektorite suhtes on investorid muutunud ettevaatlikumaks. Näiteks kinnisvarasektoriga seotud ettevõtete finantseerimises on muutused olnud ülisuured, tänaseks ületavad mõnede tehingute aastased intressid juba 20% piiri, seda kohati ka tagatiste olemasolul. Loomulikult pole tegemist tasuta lõunatega, jahtuva majanduse tingimustes suureneb investori jaoks võlakirjade puhul oluliselt ka vastaspoole risk.

Mõned viimased huvitavamad tehingud:
- US Invest (Urmas Sõõrumaa holding-firma) - Intress 10% p.a., periood 14 kuud (emitendil õigus 7 kuu pärast ennetähtaegselt tagastada), EUR
- Balti Investeeringute Grupi Pank AS (BIG) - Intress 12% p.a., periood 12 kuud, LTL ja EUR (emitendil õigus 6 kuu pärast ennetähtaegselt tagastada)
- AS Kalev - Intress, 12% p.a., periood 6 kuud, EUR

Eesti turu eripäradest

Toon välja mõned eripärad Balti võlakirjaturgude kohta:
1) Periood on lühike - kui paljud suured lääneriikide ettevõtted emiteerivad 10 ja rohkema aasta pikkuseid võlakirju, siis Baltikumis on perioodid oluliselt lühemad - tihti jääb võlakirjade periood ühe aasta juurde. Siin põhjuseks turu ja majanduse noorus, investorid eelistavad lühemaid perioode.
2) Eesti kõige aktiivsem - Eestis on võlakirjaturg Balti riikidest kõige aktiivsem, Lätis ja Leedus on ettevõtete võlakirjaturg madalama aktiivsusega. Eestis oli mõni aasta tagasi turg ühtlasemalt jaotunud korraldajate vahel, täna on hinnanguliselt ca. 70% turust SEB käest - nad on selgelt viimastel aastatel kõige aktiivsemalt sellel turul tegutsenud. Kuid teiste pankade puhul võib rolli mängida ka see, et Skandinaavia poolelt ei soovita võlakirjade korraldamisega kaasnevat maineriski võtta.
3) Suunatud pakkumised - kuna võlakirjade korraldajad ei soovi avaliku pakkumise alla minna, siis  korraldatakse pea kõik võlakirjaemissioonid suunatud emissioonidena - seega avalikkuseni enamasti info ei jõua ja ka statistikat võlakirjaturu kohta pole avalikult võimalik saada.
4) Järelturg väga väheaktiivne - Arenenud riikides on võlakirjade järelturg enamasti üsna aktiivne - kui ostad 10-aastase võlakirja, siis ei pea seda lõpptähtajani hoidma, vaid saad positsiooni ka varem turule müüa. Eestis on järelturg üsna õhuke ning positsiooni müümine sõltub väga sellest, kas vastaspoolt tehingule õnnestub leida (pankade deskid on siiski ka oma positsiooni võtnud võlakirju).

Kuidas investeerida

Mida võiks üks investor sellest kõigest järeldada? Jahenevad olud Eesti majanduses on võlakirjaturul tõstnud nii riske kui võimalikke tootlusi. Kui investorile kohalik võlakirjaturg huvi pakuks, kuidas siis sellest osa võtta? Üks variant, mis kõigile investoritele kättesaadav - Hansa Private Debt Fund (PDF). Selle fondi puhul tegelevad erinevate võlakirjade hindamisega ja nendesse investeerimisega Hansa inimesed ning investor ise väga palju aega ei pea kulutama. Miinusena võiks mainida tasusid - haldustasu 1% (see on OK), väljumistasu 2% (paljuvõitu) ning edukustasu 20% (üle 6% jäävalt tootluselt, kuid siiski edukustasu sellise long-only toote puhul liiast). Siiski, arvestades, et ühe võlakirja puhul on minimaalne investeering enamasti 50 000 EUR, on tavainvestoril hajutatud portfelli koostamine keeruline ja PDF fond pakub võimaluse turult osa saamiseks. Täiendavalt võivad jõukamad investorid seada oma personaalpanganduse haldurile ülesandeks kohalikult võlakirjaturult positsioone hankida.

Selline oli siis kohaliku võlakirjaturu ülevaade, kuna ametlikku statistikat turu kohta peaaegu pole, siis on raske kõrvaltvaatajal turgu mõista. Kuna oleme sel turul mitu aastat juba tegutsenud ja enamikke pakkumisi näinud, siis mulle tundub, et tegemist esimese praktilise ülevaatega Eesti võlakirjaturust. Lähemad aastad saavad kohalikul võlakirjaturul olema ilmselt üsna uudisterohked, proovime olulisemaid sündmusi ka tarkinvestor.ee portaalis kajastada.

Kristjan Lepik

Võlakirjade lugudeseeria viiendas osas vaatame detailsemalt, millega peaks investor võlakirjafondi ostmisel arvestama. Millist fondi valida ning millistele nüanssidele investeerimisel tähelepanu pöörata.

Alustuseks soovitame kindlasti vaadata võlakirjade lugudeseeria teist osa, kus on täpsemalt lahti kirjutatud terminid võlakirjade kohta, antud artiklis ei hakka me termineid enam uuesti lahti seletama.

Milline toode valida?

Kui investoril on kindel soov võlakirjadesse investeerida, siis milline toode valida? Üksikute võlakirjade ostmine on suurte investorite pärusmaa, miinimumsummad on suured ning analüüs peab olema põhjalik. Seetõttu on investoritel enamasti mõistlik investeeringuks valida võlakirjafond.

Võlakirjafondi puhul on portfell juba erinevate investeeringutega hajutatud ning konkreetsete võlakirjade valimisega fondi tegeleb fondijuht. Ning nagu ikka, võtab fond selle teenuse eest oma tasud (sisenemis-, väljumis- ja haldustasu, edukustasu võlakirjafondidel enamasti puudub).

Kuid võlakirjafonde on maailmas tuhandeid, kuidas jõuda õige fondini? Kõige tähtsam on see, millist tüüpi võlakirjadesse fond investeerib, alustamegi erinevate tüüpide võrdlusest.

1) Riigivõlakirjad. Riigivõlakirjade puhul on kaks olulist riski - valuutarisk ning intressimäärarisk. Valuutarisk on kõigile ilmselt arusaadav, kui investeerite USA riigivõlakirjadesse, siis olulist mõju teie investeeringu tootlusele avaldab USA dollari kursi liikumine. Intressimäärarisk võib alguses tunduda veidi keerulisem. Lugudeseeria teises osas kirjeldasime ka seda, et kui intressimäärad langevad, siis võlakirjade hind tõuseb ning investor teenib tulu (ning ka vastupidiselt). Seega on riigivõlakirjade tootlus väga tugevalt sõltuv antud piirkonna intressitasemest ja kui investor prognoosib mingis piirkonnas intressimäärade tõusu, siis riigivõlakirjade tootlus ei kujune ilmselt väga heaks. Kui nüüd tänasel päeval globaalselt ringi vaadata, siis minu arvates on eurotsoonis intresside langemiseks suuremad võimalused kui USAs, seega paari aasta lõikes investeeriksin pigem Lääne-Euroopa riigivõlakirjadesse. Üks nüanss millega riigivõlakirjade puhul arvestama peaks on riigirisk - Venetsueela riigivõlakirjade risk on kindlasti oluliselt suurem kui USA riigivõlakirjade oma.

2) Munitsipaalvõlakirjad - kohaliku omavalitsuse, linna või nendega seotud ettevõtete võlakirjad.  Kuna Eesti investoritele pole need eriti kättesaadavad, siis nende puhul täpsemat analüüsi me välja tooma ei hakka.

3) Ettevõtete võlakirjad - Ettevõtete võlakirju on väga erinevat tüüpi ja ka ettevõtete võlakirjafonde on väga erinevaid. Üks olulisemaid termineid ettevõtete võlakirjade puhul on krediidirisk. Kui riigivõlakirjade puhul on vastaspoole maksejõuetus väga ebatõenäoline, siis ettevõtete puhul on selle tõenäosus suurem - ettevõtted lähevad ikka vahetevahel pankrotti. Seega sisuliselt peabki ettevõtte võlakirja ostja hindama seda, kui suur on see risk, et võlakirja lõpptähtajaks on ettevõte maksevõimeline.

Suuremate ettevõtete võlakirjadele annavad krediidiriski suhtes reitinuid reitinguagentuurid (Moody's, S&P, Fitch). Vaata näiteks Moody'se reitingute selgitust InvestorWikis. Seega saab investor hinnata võlakirja riskisust kiirelt agentuuri reitingu järgi. Ning nende agentuuride reitingud tulevad appi ka fondide hindamisel - fondid raporteerivad kui palju neil erinevate riskimääradega võlakirju on. Kui fondi puhul on enamus investeeringuid AAA reitinguga võlakirjades, on risk enamasti väike, kui enamus investeeringuid BBB investeeringuga võlakirjades, siis risk oluliselt suurem.

Kaks terminit, millega kindlasti peaks tuttav olema on high-yield ja mortgage. Esimene viitab kõrge tulususe ja kõrge riskiga fondidele ning mortgage viitab kinnisvaralaenudele. Globaalse kinnisvaraturu kiire jahtumisega on kinnisvaralaenudega seotu toonud väga suurt miinust ning ma endiselt hoiaks mortgage sõna sisaldavatest fondidest eemale.

Viimased aastad võlakirjaturul

Aastad 2003-2007 olid maailma majanduses väga tugevad ning vaikselt kerkiv intressikeskkond polnud just väga hea aeg riigivõlakirjadele. Kuid see-eest pakkusid suurepärast tootlust kõrgema riskiga võlakirjad (high-yield bonds), sest tugevas majanduskeskkonnas muutub ju vähe ettevõtteid maksejõuetuks. Kui aga 2007. aasta keskel muutus maailma majanduses seis närvilisemaks, siis kiiresti hakkasid langema ka paljud high-yield fondid. Ettevõtted veel massiliselt maksejõuetuks pole muutunud, kuid risk selleks on kasvanud ja see on piisav, et langetada võlakirjahindu.

Edasine võlakirjaturul sõltub väga palju sellest, kui kaugele jahtub maailma majandus. Kuid praegusel hetkel paistab jahtumine veel mõnda aega käivat ning ma eelistaks high-yield fondidele suurte ja tugevate ettevõtete- või riigivõlakirjade fonde.

Millist tootlust oodata?

Riigivõlakirjade tootlus sarnaneb pikemas perspektiivis suuresti piirkonna intressimääraga. Seega kui eeldate, et Euribor püsib viis aastat 4% juures, siis selle numbri juures on ilmselt ka Lääne-Euroopa riigivõlakirjade tootlus. Ei midagi sellist, millest maale sugulastele kirjutada, kuid rasketel aegadel on ka kapitali säilitamine ehk olulisem tootluse tagaajamisest.

Ettevõtete võlakirjade puhul ühest tootlusnumbrit ei saagi tuua, väga palju sõltub sellest, milline on võlakirjade riskitase ja milline üldine intressitase. Madala riskiga tugevate ettevõtete võlakirjade tootlus võib vaid veidi olla riigivõlakirjadest kõrgem, kõrgem risk võib ka 10% ja kõrgemat tootlust tuua.

Kust saab võlakirjafonde osta?

Võlakirjafonde vahendavad pea kõik kohalikud finantsasutused. Olgu tegemist Hansapanga, Sampo, SEB  või LHV-ga, kõigil on pakkuda mõned enda ja/või oma partnerite fondid. Jällegi - enne investeerimist tehke endale kindlasti selgeks, kuhu täpselt antud fond investeerib, selle kohta on alati info finantsvahendaja juures olemas.

Mainida tasub ka seda, et Eesti finantsasutused vahendavad tavakliendile reeglina vaid paari oma partneri fonde. Kui aga avada konto välismaakleri juures (näiteks E*trade, Schwab jt.), siis on fondivalik oluliselt suurem.

Milliste teguritega fondi ostul arvestada?

Kindlasti on oluline see, et valiksite oma riskivalmidusele ja tootlusele sobiva fondi. Kui teie tootlusootus on 15% aastas, siis pole palju abi ilmselt riigivõlakirjadest. Kui aga otsite mõõdukat tootlust ja väga väikest riski, siis pole mõtet praegu spekuleerida high-yield võlakirjadega.

Teine väga oluline tegur on teenustasu. Kui võlakirjafondi haldustasu on 1,5% ning tootlussiht 8% juures, siis investor maksab pea viiendiku tulust ära. Seda on liiga palju ning investor peaks proovima sellised kulud alla 1% aastas hoida. Samuti ei tasu fonde liiga tihti vahetada, kuna fondide sisenemis- ja väljumistasud on oluliselt kõrgemad kui aktsiate puhul.

Abivahendeid investorile

Erinevate fondide kohta info otsimiseks on üks parimaid veebilehti Morningstari oma. Valige endale sobiv - USA, UK või Soome oma. Seal on detailset infot nii fondide tootlusajaloo kohta kui ka fondi positsioonide kohta. Samuti saab võrrelda erinevate fondide tootlust. Tootluse vaatamisel peab siiski arvestama, et ajalooline tootlus ei saa võlakirjade puhul olla investeeringu peamiseks aluseks, peaks sisuliselt vaatama, milline võib olla antud fondi võimalik liikumine tulevikus (intressirisk, fondi riskisus, geograafiline jaotus jne.).

Lisaks veel paar fondidega seotud saiti
Investinginbonds.com
Yahoo Bond Center
Bondsonline.com

Lugudeseeria viimases osas vaatame detailselt Eesti võlakirjaturul toimuvat.

Kristjan Lepik

Vaata ka:

Võlakirjad I – alternatiiv investorile ning laenajale
Võlakirjad II - võlakirjade liigid ja omadused
Võlakirjad III - Finantsinnovatsioon võlakirjaturul
Võlakirjad IV - Finantsinnovatsiooni varjuküljed

Lugudeseeria eelmises osas vaatasime seda, kuidas finantsinnovatsioon on muutnud viimasel kümnendil väga oluliselt võlakirjaturgu ning muutnud kapitali paljudele ettevõtetele oluliselt kättesaadavamaks. Seekord vaatame, millised on selle innovatsiooni varjuküljed.

Finantsinnovatsioon praktikas

Oletame, et meil on kinnisvaralaene andev ettevõte ABC, kes tegutseb näiteks ühes USA osariigis. Pangad on valmis sellist laenajat finantseerima, kuid ehk vaid 70% laenumahust, ülejäänud tuleb panna omakapitali. Kui ABC tahab veelgi kiiremini kasvada, võib ta emiteerida võlakirju. Näiteks emiteerides 10% portfelli ulatusest võlakirju, saab ABC rohkem laenata omakapitali kohta, sest omakapitali on siis vähem vaja paigutada.

See on nüüd üsna tavaline võlakiri, ilma väga suure innovatsioonita. Kuna kinnisvaraturg oli kuni 2006. aastani USA-s väga tugev, siis muutusid oluliselt julgemaks ka võlakirjainvestorid. Oldi valmis ka 20% ja isegi 25% laenama ABC-le, viimane pidi siis vaid sisuliselt 5% omakapitali panema.

ABC finantseerimise struktuur oli siis järgmine:
70% pangalaen (või siis väga kõrge reitinguga võlakirjad)
10% keskmise riskiga võlakirjad
15% kõrge riskiga võlakirjad
5% omakapital

Mida allapoole selles struktuuris liigume, seda suuremaks läheb risk. Kui tekivad probleemid, siis makstakse varadest rahasid ülevalt alla.

Kuidas risk näiliselt ära kadus

Üks väga oluline tegur, mis finantsinnovatsiooni käigus tehti, oli erinevate toodete kokkupakendamine (CDO-d). Võeti näiteks 20 erinevat ABC sugust võlakirja, mille puhul oli tegemist kõrgema riskiga võlakirjadega. Öeldi, et hajutamise tõttu on portfelli kogurisk väiksem. Lisaks võeti peale ka võlakirjade kindlustajatelt kindlustus (nende probleemidest loe siin). Ja kui näiteks kõikide üksikute võlakirjade reiting oli BB (ehk üsna kõrge), siis kogu selle portfelli reitinguks saadi AA või isegi AAA (ehk väga madal). Kui BB ei ole eriti sobiv näiteks Saksa pensionifondidele, siis AA ja AAA juba sobivad hästi. Kuhu kadus risk? Finantsinnovatsioon!

Seni kui ABC-suguste äri läks hästi, siis ei küsitud ka väga küsimusi. Kuid kogu selle innovatsiooni tulemus oli see, et lõppkliendil oli väga raske hinnata, mida tegelikult see pakendatud toode sisaldas. Kuid kuna ka reitinguagentuurid andsid korralikke reitinguid (nende ämbrid on täitsa omaette teemat väärt), siis paistis kõik korras olevat.

Kogu struktuur oli ehitatud sellele, et rahavood on stabiilsed.

Probleemid

Kuid kui kinnisvaraturg hakkas USAs jahtuma, siis hakkasid tekkima ka probleemid ABC suguste laenajata rahavoogudega - laenumaksed ei laekunud enam nii kaunilt nagu buumi ajal. Kuna omakapitali pealt oli võimendus võimas, siis ilmnes, et paljude võlakirjade risk oli oluliselt kõrgem kui investorid olid oodanud.

Kuidas puudutas see võlakirjainvestoreid? Väga suure osa ettevõtete võlakirjade hinnad hakkasid kukkuma - kui risk on suurem kui alguses paistis, siis peaks intress olema kõrgem. Lugudeseeria teises osas kirjutasime, et kui intress tõuseb, siis võlakirja hind langeb. Näiteks kui investor ostis 2007 aasta kevadel ettevõtte ABC võlakirju, mille tootlus kuni lõpuni oli 5% aastas, siis kui tänaseks arvab turg, et sellise võlakirja aastatootlus peaks olema hoopis 14%, siis võlakirja hind kukub. Uued investorid saavad küll ostes kõrgemat intressi (kui ABC lõpptähtajaks on maksejõuline), kuid olemasolevad investorid kaotavad tuntavalt raha.

Loomulikult ei puudutanud need probleemid kõiki võlakirju, või tähendab - puudutasid ikka, kuid osaliselt puudutasid ka positiivselt. Mida teevad investorid, kui ettevõtete võlakirjade risk läheb liiga suureks? Ostavad riigivõlakirju. Suur tung riigivõlakirjadesse tähendas seda, et lükati kõrgemale ka võlakirjade hinnad. Ja hinna/intressi seos toob siis selle, et riigivõlakirjade intressid tulid allapoole.

Kaks näidet

See näitab ilmekalt ka vahet riigivõlakirjade ja ettevõtete võlakirjade vahel. Ei piisa ainult sellest, et otsustad võlakirjadesse investeerida - väga hoolikalt peab ka valima, millist tüüpi võlakirjadega on tegu ja millistest regioonides koosneb portfell.

Vaatame ka kahte näidet, need võlakirjafondid on valitud üsna suvaliselt - kuid suuresti ongi ettevõte- ja riigivõlakirjade suhe olnud selline.

Alustuseks Goldman Sachs High Yield Fund. High yield viitabki kõrgemale tootlusele ehk kõrgemale riskile, tegemist ettevõtete võlakirjadega. Näeme, et nii 2004 ja 2006 oli tootlus isegi üle 10 protsendi, kuid alates 2007 keskpaigast on fond üle -10 protsendi kukkunud.

Teine näide on oluliselt igavam, T. Rowe Price U.S. Treasury Long-Term Fund. Ehk pikaajaliste riigivõlakirjade fond. 2006 oli tootlus vaid 1,1 protsenti. Kuid just siis kui turgudel hakkas olukord närviliseks minema, hakkas raha liikuma riigivõlakirjadesse ning 2007 keskpaigast on tootlus olnud üle 10 protsendi. Praegusel turul oleks ilmselt paljud sellise tootlusega väga rahul.

Kokkuvõte

Viimase aastaga tekkinud probleemid, mida antud artiklis kirjeldasin, aitavad üsna hästi mõista võlakirjaturu olemust - sellel turul on tegelikult päris palju nüansse millega arvestada. Järgmises lugudeseeria osas vaatamegi detailsemalt, kuidas üks investor oma investeeringuid võlakirjadesse võiks teostada. Ja lugudeseeria viimases osas räägime Eesti võlakirjaturust.

Kristjan Lepik

Finantssektoris on innovatsioon viimastel aastakümnetel olnud võimas ja muutnud turgu väga tuntavalt. Lugudeseeria kolmandas osas vaatame, mida finantsinnovatsioon endast täpsemalt kujutab ning kuidas on mõjutanud võlakirjaturgu.

Innovatsioon, kui millegi uuendusliku loomine või arendamine, on tegevus või nähtus, mis on aluseks suurele osale tänapäevastele saavutustele tehnoloogia- ja tööstusmaailmas. Innovatsiooni puhul on tegemist leiutise, avastuse, uue või olemasoleva teadmise uudse kasutamisega majanduslikus protsessis. Ka finantsmaailm oma tänaste sadade erinevate toodete-teenustega on oma arengus otseselt seotud innovatsiooniga. Kasutusel on ka omaette termin – finantsinnovatsioon. Vaatlemegi järgnevalt milline on olnud finantsinnovatsioon võlakirjaturul ning mida head või halba on see kaasa toonud.

Mis on finantsinnovatsioon?

Konkurents on edasiviiv jõud kõige erinevamatel elualadel ning see peab paika ka finantssektoris -  ka investeerimisteenuste ja -toodete puhul on konkurents sünnitanud innovatsiooni. .

Hõlbustunud on ka igasuguse teemakohase info kättesaadavus ja selle kiirus. Viimasena kuid mitte vähemtähtsana tuleb mainida laenuraha kättesaadavust, mida finantsinnovatsioon otseselt või kaudselt on aidanud olulisel määral suurendada.  Lisaks positiivsele on selle kõigega kaasnemas rida probleeme, mis praegu ja tulevikus meie kõigi tegemisi mõjutamas.  Sellest aga edaspidi.

Kuid mis siis ikkagi täpsemalt on finantsinnovatsioon? Tegemist on tegevuste või muutustega, mille käigus arendatakse uusi finantsteenuseid ja – tooteid, kombineerides põhilisi finantssektori sisendeid (omand, riskide jagunemine, likviidsus, usaldus) progressiivsel uuenduslikul viisil. Sinna hulka võib ka arvata maksuseaduste piiride aktiivse analüüsi abil optimaalseimate  võimaluste  väljatöötamist. Üldises plaanis võib öelda, et finantsinnovatsiooni läbi paraneb finantssüsteemi võime täita talle püstitatud ülesandeid.

Finantsinnovatsioonis osalejatena on kesksel kohal erinevad finantssüsteemi osapooled - kommertspangad, kindlustusseltsid, investeerimisfondid ja investeerimispangad. Finantsinnovatsiooni eraldi hõlmavate tegevustena võib välja tuua uute finantsvahenduse meetodite kasutamist, uute finantsinstitutsioonide loomist ja   muutusi teenustes (uued hoiused, laenutooted, tuletisinstrumendid, kindlustustooted ja investeerimistooted). Samuti võib öelda, et tegemist on muutustega äriprotsessides, mille peamiste eesmärkide hulgas on efektiivsuse tõus ning kulude kokkuhoid.

Finantsinnovatsiooniks võib lugeda näiteks väärtpaberitehingute tegemist üle Interneti, info koondumine Internetti, börside elektrooniliseks muutmine, indeksaktsiad ja palju muud.
 

Võlakirjad ja finantsinnovatsioon

Kapitalturgude arengut ja kasvu on läbi aegae oluliselt mõjutanud finantsinnovatsiooni kaks erinevat poolt: tuletisinstrumendid (derivatiivid) ning väärtpaberistamine (securitization). Tuletisinstrumentide puhul on teatavasti vajalik teatavat tüüpi alusvara, mille tuleviku hinnaliikumiste suhtes nägemuse võtmist derivatiivid võimaldavad. Alusvara hulgas võivad olla ka võlakirjad – näiteks on võimalik läbi Jaapani valitsuse võlakirjade futuuride võtta pikaajalist nägemust Jaapani intressimäärade kujunemise kohta.

Väärtpaberistamine

Väärtpaberistamist võib pidada üheks suurimaks finantsinnovatsiooni mõjutajaks ning selle tulemuseks. Esmased alged ulatuvad seitsmekümnendate lõppu, ning paari aasta taguste andmete kohaselt ületab tänaseks väärtpaberistamise kaudu teostatavate finantseeringute globaalne maht 8 triljoni dollari piiri. Üheks peamiseks ideeks väärtpaberistamise puhul on ebalikviidsete varade muutmine likviidseteks, ehk vabalt kaubeldavateks. Sisuliselt on tegu mitmesuguste varade poolt genereeritavate tuleviku rahavoogude müümine investoreile vabaltkaubeldavate väärtpaberite (võlakirjade) vormis. Investoritele, nagu ikka, väljalaenatud summa eest tasuks intress, emiteerijale tulevikus laekuvate rahavoogude asemel raha kohe kätte.

Investorite intressinõuded, mis on kaetud varadelt tulevikus laekuvate perioodiliste rahavoogudega on niikaua täidetavad kui ei ole probleeme rahavoogude laekumistega. Seega väga oluline moment kogu väärtpaberistamise juures on erinevate tagatiseks kasutatavate varaklasside aspekt, sellega seotud erinevad riskid. Oodatavate rahavoogude alusel kapitali hankimine võimaldab ettevõttele muuhulgas jaotada laekumisega seotud riske erinevate investorite vahel.

Miks väärtpaberistamine?

Ettevõtte majandustegevuses on olulisemate küsimuste hulgas mõistagi kapitali hankimine, selle hind.  Kui traditsiooniliselt on kapitali hankimise peamisteks viisideks laen, võlakirjade või täiendavate aktsiate emissioon, siis igaüks neist omab eeliste kõrval ka puudusi. Täiendavate aktsiate emiteerimine lahjendab seniste omanike osalust, samas kui laen või võlakirjade emiteerimine võib olla ettevõtte keskpärase tausta (nõrk krediidireiting) tõttu vägagi kulukas. Kuid just väärtpaberistamine on ettevõtete jaoks atraktiivseks võimaluseks alandada kapitali hinda. Võimaluse selleks loob struktureeritud võlatoodetele ettevõtte üldisest riskireitingust kõrgema reitingu omistamine.

Näiteks võib BB (kõrgem risk) riskireitinguga ettevõte omada rahavoogudele reitingut AAA (madal risk) ning see võimaldabki väärtpaberistamise abil laenata AAA reitingule omaste kuludega. Üldiselt võibki kapitali hinda pidada peamiseks rahavoogude väärtpaberistamise põhjuseks – BB ning AAA reitinguga laenamise puhul võib laenuraha hind erineda mitmete protsendipunktide võrra. Lisaks on nimetatud finantseerimise viis finantsettevõttele oluliseks võimaluseks reservkapitali nõuete pehmendamiseks. Näiteks võivad pangad väärtpaberistamise tulemusel laene bilansist välja kanda ning selle tulemusel vabaneb lisaraha kohustusliku reservkapitali arvelt.

Struktureeritud võlatoodetete alfabeet

Väätpaberistatavate rahavooge genereerivate varaklasside osas on võimalusi on palju. Kindlasti on lugejale silma hakanud sellised tähekombinatsioonid nagu ABS, MBS, CMBS või CDO. Tegemist on ehedal kujul näidetega finantsinnovatsioonist, kus üldjuhul on võlainstrumendi tagatiseks erinevate varade kooslus ning nende poolt genereeritavad rahavood. Antud loetelu  vaid nimetatud esindajatega muidugi ei piirdu, kuid tegemist on ehk olulisimate ja enimlevinumate mõistetega. Nimetatud võlainstrumendid esinevad enamasti võlakirjadena.

ABS – varadega tagatud väärtpaber (asset backed security). ABS on põhimõtteliselt mainitud ülejäänud võlatoodetele üldiseks nimetuseks. ABS on struktureeritud peamiselt võlakirjadena, mis on tagatud erinevat tüüpi rahavooge genereerivate nõuetega. Nendeks võivad olla näiteks erinevad laenud (kodulaenud, õppelaenud, tarbimislaenud, krediitkaartide nõuded jt.). Erinevad rahavooge tootvad nõuded on pakitud kokku ning on tihti pärit erinevatest valdkondadest. See annab võimaluse riskide hajutamiseks ning nagu eelpool mainitud ka soodsamate krediiditingimuste saamiseks.

CDO - hajutatud tagatisega võlaobligatsioon (collateralized debt obligation). Tegemist on laiema terminiga, mis hõlmab mitmeid mõnevõrra erinevaid tooteid. Neid võib liigitada näiteks rahavooge genereerivate varade alusel, rahavooge genereerivate varade väärtuse muutumise alusel, fikseeritud tulumäära vs. muutuva tulumääraga varadel alusel jne.  CDO emiteerija on reeglina investeerimispank, kes teenib CDO eluajal vahendus- ning haldustasusid. Investeering CDO-sse on seetõttu pigem rahapaigutus varade rahavoogudesse, vahendajate lubadustesse ning matemaatilistesse varade hindamismudelitesse kui rahavoogude aluseks olevasse tagatisse. See on üks tegur, mis eristab CDO-sid MBS-dest. 

MBS, CMBS, RMBS - hüpoteeklaenudega tagatud väärtpaber (mortgage backed security). Kui MBS on üldisem nimetus siis vastavalt kinnisvara liigile on eristatavad  elamukinnisvaraga seotud (RMBS – residential mortgage) ning ärikinnisvara (commercial mortgage) tagatud rahavoogudel põhinevad võlakirjad. Kinnisvaraga tagatud võlakirjade puhul on kindlasti tegu ühe aktuaalseima teemaga üldse praeguses globaalses finantskriisis. Just finantsinnovatsiooni abil loodud uued krediidivõimalused kinnisvaraga seotud turgudel ning seeläbi püstitatud finantskaardimaja on täna ähvardavalt kõikumas ning maailma majanduse tasakaalu ähvardamas.

Kokkuvõte

Kui me vaatame allolevat graafikut, siis näeme, et ettevõtete finantseerimise kogumaht on aastakümnetega kõvasti kasvanud. Graafikul on see jagatud kaheks : pankade poolt antud laenud (loans) ja finantseerimine läbi erinevate võlakirjade (paper). Kuid võlakirjade osakaal on tuntavalt kasvanud, kasvutempo on olnud kiirem kui laenud puhul. Ning eriti kiire viimasel viiel aastal. Selle põhjuseks ongi suuresti olnud finantsinnovatsioon – erinevate “nutikate” pakendamisviisidega on rohkem raha viidud kapitali vajavate ettevõteteni.

Kuid selle buumi käigus mindi ka lohakaks – kohati läks finantsinnovatsioon nii keerukaks, et väga raske oli hinnata, mida üks konkreetne CDO sisaldas ning milline oli selle riskitase. Seni kuni majanduses ja kinnisvaraturul oli kõik kenasti, ei olnud kellelgi ka etteheiteid finantsinnovatsioonile. Kuid kinnisvaraturu raskustega ilmnesid ka probleemid võlakirjaturul. Sellest juba täpsemalt järgmises lugudeseeria osas.

Kristjan Lepik
Kalle Kose

Siin on kaks väga head multimeedia-rikast näidet, kuidas CDO turg töötab (ja kuidas tekkisid probleemid):

1) Portfolio.com
2) Wall Street Journal
 

Esimeses sissejuhatavas osas vaatlesime põgusalt milline on võlakirjade tähtsus investori seisukohalt ning milline laenaja seisukohalt. Seekord püüame pisut rohkem süveneda teema detailidesse - vaatame lähemalt erinevaid võlakirjade liike ning omadusi.

Nagu esimeses osas mainisime, võiks iga investor erinevate fikseeritud tulumääraga rahapaigutuste alal oma teadmisi tõsta. Kasuks tuleb see kindlasti isiklike varade riskide hindamisel ja ühtlasi annab see ka paremad võimlaused nimetatud instrumentide seas valikute tegemisel.

Lihtne definitsioon ütleb, et võlakiri on väärtpaber, mis sisaldab laenuvõtja kohustust maksta laen kokkulepitud tähtajal laenuandjale tagasi ning tasuda intressi ehk kokkulepitud tasu laenu kasutamise eest. Erinevalt aktsiatest ei kaasne võlakirja ostuga osalust selle emitendis (ettevõtete võlakirjade puhul). Veel üks oluline erisus aktsiatega võrreldes rakendub ettevõtete võlakirjade puhul ettevõtte pankroti korral. Nimelt rahuldatakse esmalt võlausaldajate, seejärel eelisaktsiate omanike ning kõige viimases järjekorras lihtaktsiate omanike nõuded. Seega negatiivsete stsenaariumide korral on võlakirjade omanikel vara säilimise osas selge eelis.

Võlakirjade liigid

Kuigi põhimõtteliselt on võlakiri vaid võlasuhet iseloomustav instrument, on kasutusel väga palju erineva iseloomu ning omadustega võlakirju. Millised on sobivamad investoreile ning millised raha laenajale sõltub muidugi konkreetsetest vajadustest. Olulisemate valikukriteeriumite hulgas on investori jaoks kindlasti risk ning aeg, laenaja jaoks aga eelkõige laenatava kapitali tegelikult kujunev hind ning muidugi erinevad tasumise viisid. Kõige üldisemalt võiks võlakirju jaotada nelja peamise kriteeriumi järgi, milleks on:

1. kestus;
2. emitent;
3. intressimaksete iseloom;
4. tagatis.

1. Kestus

Kestuse alusel võib võlakirju liigitada: 1) lühiajalised – tähtaeg kuni üks aasta. Siia hulka kuuluvad mitmesugused  rahaturuinstrumendid - näiteks lühiajalised deposiidisertifikaadid ja kommertspaberid. Üldjuhul on tegemist madala krediidiriskiga emitendi võlakohustustega, seega tegemist on suhteliselt madala riskiga investeeringuga; 2) keskmise kestusega võlakirjad – kestusega 1-10 aastat; 3) pikaajalised e. kapitalituruinstrumendid – tähtajaga üle ühe aasta. Pikaajaliste võlakirjade puhul on peamiselt tegemist mitmesuguste valitsuste võlakirjadega, tähtajaga kuni 30 aastat. Kuid on olemas ka nn. tähtajatuid võlakirju, millel puudub aegumistähtaeg. Eestis pikaajaliste võlakirjade turg sisuliselt puudub, seda nii riigi kui erasektori osas.

2. Emitent

Emitendi alusel on võlakirjad liigitatavad: riiklikud võlakirjad, munitsipaalvõlakirjad ning kommertsvõlakirjad (ettevõtete võlakirjad).

Riiklikud võlakirjad on üks riigi rahaliste vahendite hankimise meetodeid. Mis puudutab võlakirjadega seotud riske, siis riiklikel võlakirjadel on kindlasti kõige väiksem riskitase – riigi võimalused pankrotiks on vähetõenäolised.  Loomulikult oleneb see ka riigist – tema poliitilisest situatsioonist ning finantssüsteemi usaldusväärsusest. Riiklike võlakirjade intressimäär on tihti kasutusel ka erinevates finantsalastes kalkulatsioonides kasutatava riskivaba tulumäärana.

Munitsipaalvõlakirjad on nagu nimigi ütleb rahaliste vahendite hankimise meetodiks kohalikele omavalitsustele, kuid ka erinevatele riiklikele asutustele (koolid, haiglad jne). Munitsipaalvõlakirjad on arenenud riikides  populaarsed oma maksusoodustuste tõttu.
 
Kommertsvõlakirjad (ettevõtete võlakirjad). Võrreldes riiklike võlakirjadega on kommertsvõlakirjad üldjuhul suurema riskiga, mis tuleneb ettevõtete võimalusest muutuda maksejõuetuks. Ettevõtte jaoks on see väljendumas kõrgemas intressikulus, investori jaoks aga suuremas võimalikus tootluses. Kommertsvõlakirjade puhul on üheks oluliseks omaduseks kindlasti ka likviidsus ehk kaubeldavus. Kui arenenud riikides on kommertsvõlakirjadega kauplemine väga aktiivne, siis Eestis on see vägagi madal ning kohalikkude võlakirjade järelturg on õhuke.

3. Intressimaksete iseloom

Intressimaksete iseloomu alusel on võlakirjad jaotatavad kupong- ja diskontovõlakirjadeks ning muutuva intressimääraga võlakirjadeks. Kupongvõlakirja puhul toimuvad intressimaksed perioodiliste maksetena, diskontovõlakirja puhul tagatakse tulu  võlakirja ostuhinna ja nimiväärtuse vahena (ehk sisuliselt intress tasutakse perioodi lõpus). Kupongvõlakirjade puhul on väljalaskehinnaks ja lunastamishinnaks enamasti võlakirjade nimiväärtus. Diskontovõlakirjade puhul perioodilisi intressimakseid emitendi poolt ei tehta ning  intressiks on nominaalhinna ja müügihinna vahe.  Muutuva intressimaksetega võlakirjade puhul pole intress fikseeritud, vaid sõltuv teatavatest teguritest. Enamasti on „teguriks” baasintressimäär, näiteks eurotsoonis seotakse intress Euriboriga (näiteks: 6 kuu Euribor + 2,5%). Selliseid võlakirju nimetatakse ka ujuva intressimääraga võlakirjadeks ehk floater’iteks.

4. Tagatis

Tagatise iseloomu järgi saab võlakirju liigitada vastavalt tagatisega ja tagatiseta võlakirjadeks. Tagatiseta võlakirjade alla kuuluvad eelnevalt mainitud kommertspaberid ja muud lühiajalised kohustused, mida saavad emiteerida eelkõige tugeva krediidireitinguga ettevõtted, kellel pole probleeme investorite usaldusega. Sellisel juhul laenab võlakirjade ostja sisuliselt ettevõtte bilansi vastu.

Tagatisega võlakirjade hulgas on võimalike tagatiste hulk väga lai. Näiteks on käesolevas USA finantskriisis vähem või rohkem kesksel kohal olnud erinevad kinnisvaraga tagatud võlakirjad, samuti mitmesugused tagatud struktureeritud võlakohustustega tagatud võlakirjad. Investorid nõuavad täiendavat tagatist enamasti siis, kui ettevõtte maksevõime on kahtluse all.

Lisaks eelnevale võivad võlakirjad veel sisaldada mitmeid täiendavaid tingimusi, mis sisuliselt on lähedased erinevatele optsioonidele. Näiteks kuuluvad siia  tagasiostetavad võlakirjad (callable bond), mis annavad emitendile õiguse teatud hetkel võlakirjad tagasi osta (emitent ei soovi enam võlakirjadega finantseerimist, või soovib refinantseerimist), tagasimüüdavad võlakirjad (putable bond) – võlakirjade omanikul on teatud kuupäevadel enne tähtaja saabumist võlakiri emitendile tagasi müüa. Lisaks võib siia asetada ka konverteeritavad e. vahetusvõlakirjad (convertible bond), mis annavad omanikele teatavad õigused võlakirjad vahetada emitendi aktsiate vastu.

Võlakirjade omadused

Võlakirjade puhul saab muu iseloomuliku kõrval rääkida neljast olulisest omadusest: nominaalväärtus (nimiväärtus - face value, par value), lunastamistähtaeg, intress ning tulusus. Need on tegurid, millest investor ei saa üle ega ümber võlakirjast teenitava rahavoo hindamisel.

Nominaalväärtus on rahasumma, mis tasutakse võlakirjade lunastamistähtaja saabumisel. Kupongvõlakirjade puhul on hind emiteerimise hetkel reeglina võrdne nimiväärtusega, samas võib see võlakirjade eluea jooksul oluliselt nimiväärtusest erineda. Võimalikeks põhjusteks võivad olla mitmed erinevad tegurid, neist ka allpool juttu. Võlakirjade nominaalväärtuseks on enamasti ümmargune number. 
Lunastamistähtaeg on päev, mil võlakirjade emitent (väljaandja) maksab võlakirja omanikule tagasi laenu põhisumma ehk nominaalväärtuse. Lunastamistähtaeg määrab veel ühe olulise võlakirjade omaduse, milleks on võlakirjade kestus (eluiga). Näiteks on rahaturgude intressimäärade muutuste mõju turul vabalt kaubeldavate võlakirjade hindadele seda suurem, mida pikem on võlakirjade kestus. Samuti on lunastamistähtaja ning kestusega seonduv veel üks väga oluline teema, milleks on võlakirjadega seotud riskid.

Intress (kupong) on võlakirjade tulususe otsene mõjutaja ning väljendub aasta jooksul võlakirjade eest makstavate intressimaksete summa ning võlakirja nominaalväärtuse suhtes. Sõltuvalt võlakirja tüübist võivad intressimaksed toimuda kas korra aastas või tihedamini. Üldjuhul intressimäär, mis võlakirjale algselt määratakse, selle eluea jooksul ei muutu. Eraldi on vaadeldavad intressid, mis tasutakse perioodiliste intressimaksetega võlakirjade puhul (kupongiintress) ning ilma perioodiliste intressimakseteta võlakirjade puhul, kus intressiks on nominaalhinna ja müügihinna vahe.

Tulusus (yield) on seotud võlakirja hinna ning makstava intressiga. Samas on teatud juhtudel seda mõjutamas ka näiteks emitendiga seonduvad riskid, millest sõltub krediidi kvaliteet. Samuti on tulusus kinni rahaturu intressimääradest ning võlakirjade kestusest – tüüpiliselt on pikema elueaga võlakirjadel kõrgem tulusus. Vastavalt võlakirja soetamise viisile on eristatav ostutulusus (yield to maturity) ning müügitulusus (current yield). Ostutulususe moodustavad  saadavad kupongiintressid ja ostu- ning müügihinna vahe. Eelduseks siin see, et võlakiri hoitakse kuni lunastamistähtajani ning kõik saadavad intressid investeeritakse ühesuguse intressimääraga. Müügitulususe aluseks on võlakirja hetkehind ning see kujuneb võlakirja hetkehinna ning saadaolevate intresside alusel

Mis määrab võlakirja hinna turul?

Peale emiteerimist saab võlakirjadega järelturul kaubelda nagu ka muude väärtpaberitega. Kui aktsiate hinnad on suures osas sõltuvuses ettevõtte poolt genereeritavatest rahavoogudest ning ootustest nende suhtes, siis millest võiks sõltuda võlakirjade väärtus järelturul? On ju võlakirjadest genereeritavad rahavood enamasti vägagi stabiilsed ning oma mahus ette teada. Noteeritud võlakirja väärtuse tagavad võlakirja hind ning tema tulusus. Võlakirja hind liigub alati vastupidises suunas tema tulususega nagu illustreerib ka alljärgnev joonis (jutt käib eelkõige arenenud riikide võlakirjaturgude kohta).

Asja mõistmiseks tasub taas meelde tuletada, et võlakirjade hind peegeldab sellelt saadava rahavoo väärtust, mis koguneb regulaarsete kupongimaksete kaudu või siis ühe suure lõppmaksena. Kui intressimäärad (valitsuse võlakirjadel) langevad, muutuvad varem emiteeritud võlakirjad väärtuslikemaks, kuna nende alusel makstakse kõrgema intressikeskkonna ajast kõrgemat intressi, põhjusel, et nende emiteerimise ajal olid intressimäärad veel kõrgemad. Investorid, kes omavad kõrgemate intressimaksetega võlakirju saavad nende eest turul küsida kõrgemat hinda.

Antud loogika toimib muidugi ka vastupidises suunas – kui intressimäärad tõusevad, on varem emiteeritud võlakirjade intressitase madalam ning vanemad võlakirjad võivad seetõttu kaubelda allapoole nominaalväärtust. Seega võib öelda, et tõusvad intressimäärad on võlakirjainvestoreile üldiselt halvaks arenguks, kuna uued võlakirjad on turule tulemas kõrgema intressitasemega. Langevad intressimäärad seevastu on vesi senistele võlakirjaomanikele ning kõrgemate intressimaksete tõttu on need kaubeldavad preemia eest ehk nominaalväärtusest kõrgema hinnaga. Siiski võib pilt pikemas perspektiivis taas pöörduda. Näiteks reinvesteeritakse paljud lunastamistähtaja saavutavad võlakirjad taas ning nüüd juba kõrgema tulususega võlakirjadesse.

Kokkuvõte

Antud artikkel oli väike tutvustus võlakirjade hingeelu kohta. Igapäevaselt võlakirjainvesteeringutega tegelejad peavad kindlasti väga palju sügavamalt võlakirju tundma, kuid kuna see on siiski pigem professionaalsete investorite mängumaa, siis pidasime sellist ülevaadet keskmise väikeinvestori jaoks piisavaks.

Lugudeseeria järgmistes osades vaatame seda, kuidas on moondanud võlakirjaturgu USAs toimunud finantsinnovatsioon. kuidas saab väikeinvestor võlakirjadesse investeerida ning milline on võlakirjaturg Eestis.

Kristjan Lepik
Kalle Kose

Võlakirjad I - alternatiiv investorile ning laenajale

Kui tavainimese jaoks seostub investeerimine enamasti pigem aktsiaturgudega, viimasel ajal ka ehk erinevate fondidega, siis rahapaigutamise erinevate viiside hulgas on kindlasti üks valdkond, mis vääriks iga investori lähemat tähelepanu. Selleks valdkonnaks on fikseeritud tulumääraga investeerimistooted, mille üheks oluliseks esindajaks on võlakirjad. Et võlakirjadega seonduv on saavutamas suuremat tähtsust just praeguses majanduslikult ebakindlas olukorras,  alustamegi sel teemal uut lugudeseeriat, kus püüame kajastada erinevaid valdkonnaga seotud teemasid.

Investori valikud – kas ainult aktsiad?

Lugusid aktsiaturgudel suuri tegusid teinud investoritest räägitakse ikka ja jälle. Kindlasti on see üks põhjuseid miks investeerimine aktsiaturgudele on läbi aegade enim tähelepanu saanud rahapaigutusviiside hulgas. On loomulik, et kiire teenimise võimalus tundub seda ahvatlevana, mida väiksem on selleks kulutatud ajakulu, ning mida väiksemate summadega on võimalik mängu alustada. Aktsiate puhul kahtlemata need tingimused täidetud on, kuid tõsiasi, et suurem võimalik tulu tähendab ka suuremate riskide võtmist, on pahatihti küllalt puudulikult teadvustatud.

Ka paljud Eesti investoritele koju kätte toodud erinevate piirkondade investeerimisfondid on viimastel aastatel näidanud suurepäraseid tootlusnumbreid. Ent nüüd kui globaalselt turgudele raskemad ajad, tuleb paljudel tunnistada, et teadmatusest või hoolimatusest on vahepealne virtuaalkasum kokku sulanud, või mis veelgi hullem – sootuks miinusega asendunud. Tagantjärele tarkus ei maksa küll midagi, kuid ometi võib öelda, et sellise olukorra vältimiseks on alati hea teada võimalikult palju erinevatest rahapaigutuse viisidest.

Siinkohal võib muidugi keskmisel rahapaigutajal tekkida vastuväide, et selliseid teadmisi on ka võimalik sisse osta fondide teenuseid kasutades. Jah tõepoolest, nii see on, kuid investeerimise puhul on alati üheks suurimaks küsimuseks erinevate valikute tegemine. Ka täna on erinevate uksest ja aknast sisse sadavate rahapaigutamisvõimaluste vahel eduka valiku tegemine siiski paljuski kinni investeerija enda teadlikkuses.

Fikseeritud tulumääraga investeering vähendab riske

Et saada paremat pilti investeerimisvõimaluste kirevast maailmast, ei pea muidugi tingimata süvenema keerukate finantsinstrumentide maailma - optsioonid, futuurid või vahetuslepingud jäägu siinsest teemakäsitlusest välja. Nagu juba mainitud võiks aga kindlasti investor püüda teadmisi tõsta erinevate fikseeritud tulumääraga rahapaigutuste alal. See aitab muuhulgas saavutada ülevaadet isiklike varade riskidest ning loomulikult võimaldab ka paremini nimetatud instrumentide vahel valida. Kuid miks ikkagi peaks esmapilgul igav ja vähese tulususega investeering investorile huvi pakkuma? Vastust lugeja ilmselt kaua mõtlema ei pea – peamiseks ideeks on riskide maandamine.

Fikseeritud tulumääraga rahapaigutuse erinevate võimaluste hulgas on siinsele tavainvestorile kõige kättesaadavam lihtne panga deposiit, kuid et antud teemakäsitluses keskendume peaasjalikult võlakirjadele, siis ka selle suunaga põhjalikumalt jätkame. Võlakirjade teemakäsitluse oleme ette võtnud pigem üldise maailmapildi laiendamise mõttes mitte aga kohalikule investorile konkreetse idee või soovituse kontekstis – põhjuseks kohaliku võlakirjaturu piiratus erainvestori jaoks. Võlakirjadesse investeerimine Eestis on siiski laiemalt võimalik nimetatud instrumentidele keskendunud fondide kaudu, oma iseloomult on see siiski pigem muutuva tulumääraga investeering.

Võlakirjad – alternatiivne investeering, alternatiivne kapital

Kui seni oleme rääkinud peamiselt investeerija vaatenurgast, siis täpsuse huvides nimetagem ära ka võlakirjadega seonduv teine pool ehk võlakirjade väljaandja (emitent). Seega on võlakirjade puhul võimalik teemat käsitleda nii võlakirjade ostja ehk raha väljalaenaja seisukohast kui ka võlakirjade väljaandja (emitendi) ehk laenuvõtja seisukohast. Võlakirjade väljaandja (emitendi) seisuses võivad olla nii juriidilised isikud (ettevõtted), kui ka riiklikud institutsioonid. Võlakirjade ostja (märkija) ehk raha väljalaenaja võib olla mistahes juriidiline või eraisik.

Nii nagu investorile on võlakirjad alternatiivne rahapaigutus, on ka ettevõtte või muu rahavajaja (riikliku institutsiooni) jaoks tegemist alternatiivse kapitali hankimise meetodiga. Nagu eelnevalt mainitud on võlakirjade soetamine investori seisukohast seotud peamiselt riskide maandamise võimalusega, kuid millised võiksid olla motiivid võlakirjade kui finantseerimisvahendite kasutamisel? On ju ettevõtetel ning riiklikel institutsioonidel võimalus oma tegevuse finantseerimisel võõrvahenditena kasutada ka lihtsat pangalaenu.

Erinevate väliste finantseerimisvahendite valikul on kindlasti päris mitmeid põhjuseid. Ettevõtete puhul on üheks oluliseks teguriks laenamise ja võlakirjade emiteerimise vahel valiku tegemisel ettevõtte usaldusväärsus, tuntus ja üldine finantsseis. Samuti on rasketel aegadel ettevõtetel pankadelt laenu saada keerulisem, viimaste suurenenud ettevaatlikkuse tõttu. Ka praegusel ajal on näiteks kohalikel kinnisvaraarendajatel juba väga keeruline pangast laenu saada ning siin ongi alternatiiviks finantseerimine võlakirjade abil.

Ettevõtete erinevate finantseerimismeetodeite valik võib varieeruda ka näiteks geograafilises plaanis. Nii moodustasid näiteks 2001. aastal USA ettevõtete poolt  võetud pangalaenud 18,8% GDP-st, ning euroalal oli vastav näitaja 42,6%. Samal ajal moodustas mittefinantsasutuste poolt emiteeritud võlainstrumentide väärtus USA-s 28,9% GDP-st ning euroalal vastavalt 6,5% GDP-st. Seega on USA ettevõtted vähemalt sel perioodil olnud palju enam välise finantseerimisallikana kasutamas võlakirju.

Riigivõlakirjad – riigi krediitkaart

Emitendi järgi moodustavad omaette võlakirjade liigi erinevad riiklikud võlakirjad (kohalikud omavalitsused, riiklikud asutused jne). Üheks oluliseks võlakirjade abil finantseerimise põhjuseks on vajatavate finantsvahendite suur hulk, mis tuleb eriti esile riiklike vajaduste puhul. Nii on pangandusturult tihti raske hankida mitmetesse miljarditesse küündivaid summasid, kuid võlakirjade abil on probleem lihtsamalt lahendatav.

Riiklikkudest võlakirjadest rääkides on heaks näiteks USA, kes teatavasti oma suurt välisvõlga on just võlakirjadega finantseerimas. USA võlakirjad on paljudele riikidele olnud kui valuutareservide akumuleerimise vahend, dollari nõrkusega on muidugi see staatus viimasel ajal tugevalt kõikumas. Avalikult kättesaadava info põhjal oli USA võlgnevus 2008. veebruari seisuga ligi $9.3 trilj ehk ligi $79000 keskmiselt iga elaniku kohta. Sellest astronoomilisest numbrist, mis ilmselt küll tegelikkuses võib olla hoopis teisest suurusjärgust, oluline osa on laenatud erinevate riiklike võlakirjade abil.

Kokkuvõte

Kokkuvõttes võib öelda, et nii investeerija kui kapitali vajaja jaoks on võlakirjad väga oluliseks instrumendiks. Seda näitab ka võlakirjade turu globaalne maht, mis on pea samas suurusjärgus aktsiaturgude mahuga (vastavalt u. $45 trilj ning u. $51 trilj). Arusaadavalt on sellest tingitult ka teemaga seonduva teabe ning info maht tohutu. Antud  lugudeseerias püüame algajale investorile tuua olulist infot, kuid kindlasti ei pretendeeri me siin kõikehõlmavale käsitlusele. Siiski loodame, et  investori ja huvilise silmaring teema suhtes saab avaram. Järgmistes osades vaatame täpsemalt erinevaid võlakirjade liike, erinevate turgude seoseid ning kindlasti puudutame ka viimasel ajal teravamalt esilekerkinud nn. finantsinnovatsiooniks nimetatud võlainstrumentide teemat.

Kalle Kose

Tihti võib leida börsidel ettevõtteid, mis tunduvad fundamentaalselt väga odavad. Olgu see siis P/E suhtarvu või mõne muu finantsmõõdiku järgi. Kuid odavus võib olla ka petlik, teinekord polegi aktsia nii soodne kui paistab. Vaatamegi detailselt väärtuslõksu (ingl. k. value trap) olemust.

P/E suhtarv ja väärtuslõks

P/E suhtarv on üks geniaalselt lihtne viis ettevõtte suhtelise odavuse või kalliduse hindamiseks. P on hind (ingl. k. price) ja E on kasum (ingl. k. earnings). Mida kõrgem on kordaja, ehk mida rohkem tuleb aastase kasumi eest maksta, seda suhteliselt kallim on ettevõte. Loe InvestorWiki all täpsemalt.

Näiteks kui ühe panga P/E suhtarv on 7,6 ja tavaliselt on pangandussektor kauplemas kordaja juures 10, siis võiks selle panga aktsiat suhteliselt odavaks lugeda. Kuid P/E on siiski väga pinnapealne hindamismeetod ja ainult selle põhjal investeerimisotsuseid ei tasu kindlasti teha.

Kuid kui P/E valemis P (ehk hind) on turul fikseeritud, siis E (ehk kasum) on reeglina järgmise aasta prognoos. Ning kui see prognoos on liiga optimislik ja praktikas kasum prognoosist oluliselt väiksem tuleb, siis on ka suhteline odavus olnud petlik.

Näiteks maailma suurima panga Citigroupi (C) 2008 P/E suhe ongi just seesama 7,6, samas kui pangad reeglina kauplevad 10x P/E juures. Seetõttu ka mitmed analüütikud nimetavad Citigroupi tänastes tingimustest heaks väärtusinvesteeringuks. Ma olen vastupidisel arvamusel - nimelt tundub mulle, et USA majanduse jahtumine ning krediidikriis tingib selle, et Citigroupi kasum jääb oodatust oluliselt madalamaks. Mis juhtub, kui probleemid kujunevad väga tõsiseks ja kasum oodatust madalam tuleb? Kui hind ei muutu, siis E ju väheneb poole võrra ning P/E suhe tõuseb 7,6 pealt 15,2 peale. Ehk P/E järgi on Citigroup muutunud hoopis liiga kalliks. Sellist muutust nimetataksegi väärtuslõksuks (value trap) - fundamentaalne odavus (väärtuse ostmine) on osutunud petlikuks.

Väärtuslõksu näide

1990-ndatel aastatel oli USAs võimas börsibuum, kümnendi lõpus tekkis sellest ka tehnoloogiamull, mis 2000 aasta kevadel paraja pauguga lõhkes. Sealt ajast ongi päris hea väärtuslõksude näiteid vaadata.

Selliseid näiteid võiks leida väga palju, kuid vaatame näiteks mobiilitootja Motorola (MOT) juhtumit. Aastal 2000 tegi ettevõte 3:1 spliti, mõõdame siis hinnaliikumisi ja kasumeid aktsia kohta praeguses vääringus. Koos tehnoloogiamulliga kihutas ka Motorola aktsia, 1998. aasta lõpus maksis aktsia veel 12 dollarit, 2000. aasta alguses 54 dollarit.

Sel hetkel prognoosisid analüütikud (graafikul punkt A), et 2001 aasta kasum aktsia kohta (EPS ehk E) võiks olla 1.40 USD. Kui aktsia hind 50 USD, siis P/E  selle järgi 35. Arvestades, et ettevõte kasvas sel ajal väga kiiresti (kasumikasv 50% ja rohkem aastas), siis ei tundugi valuatsioon väga kallis.

Kuid tehnoloogiasektor jahtus kiiresti ning koos sellega ka aktsiahinnad. 2000. aasta sügiseks (graafikul punkt B) oli Motorola aktsia kukkunud 20 USD juure. Mitmed analüütikud olid endiselt arvamusel, et 2001. aasta EPS võiks olla 1.40 USD. Ehk siis P/E on justkui langenud 14 juurde. Väga odav aktsia ja suurepärane ostukoht? Mitte nii kiiresti.

Langesid jätkuvalt nii Motorola käive kui kasum, ootused olid liiga kõrged. Kui käes oli 2001. sügis (graafikul punkt C), siis ütlesid analüütikud "Sorry, 2001. aastal ilmselt siiski kasumit ei suudeta üldse teha ". Ja nii läkski, lõpuks tuli Motorola 2001 aasta kahjumiks -1.78 USD aktsia kohta. Ehk kogu see "väärtuse põhjal ostmine" ei pidanud paika. Aktsia suhtes saabus ostukoht alles 2003. aastal kui USA majandus kosuma hakkas ja ettevõtted koos sellega.

Selliseid näiteid võib leida iga buumi käigus, eriti puudutavad need just sektoreid, mis majanduse muutuste suhtes väga tundlikud. Näitena võib kasvõi tuua Eesti investorite kõigi aegade lemmiku - Hansapanga aktsia. 1997. aasta majandusbuumi käigus prognoosis Hansapank, et 1998. aastal teenitakse 1 000 mln. EEK kasumit, raskete aegade saabumisel oli tegelik kasum vaid 50 miljonit Ja koos sellega ka suhteline odavus 1998. aasta alguses petlik.

Globaalne väärtuslõks

Kui me nüüd globaalselt ringi vaatame, siis võib viimase aja languse järel päris paljude piirkondade kohta kuulda, et "fundamentaalselt on hinnad liiga odavaks muutunud". Ja selle fundamentaalsuse all mõeldakse seda, et 2008 ja 2009 prognoositavate kasumite kohta on täna hinnad liiga odavad. Seda öeldakse nii USA, KIE, Venemaa kui ka paljude teiste riikide kohta.

Allpool on üks päris huvitav graafik, seal on toodud USA S&P 500 indeksi (ilma finantsita) aastaste kasumiprognooside muutused ajas. Seal on näha, et majanduse kosumisega on prognoosid koguaeg ülespoole läinud ning 2008 ja 2009 suhtes on tasemed ka üsna kõrged. Kuna USA majandus on jahtumas üsna tuntavalt, on sellised prognoosid mu meelest üsna ulmelised ning peaks allapoole tulema. Praegu ütlevad paljud, et "antud indeksi P/E on juba 15 juures, see on ajalooliselt väga madal tase". Kuid kui needsamad kasumid allapoole tuleks, siis peaks hinnad ka langema selleks, et P/E püsiks.

Järgmisel graafikul on toodud selle sama indeksi EPSi liikumine 2002 aastal (sinine joon) võrrelduna aktsiaturu liikumisega (punane joon). Näeme, et majanduse jahtumisega jahtus tugevalt ka kasumiootus - aasta alguses oli see 63 dollari juures, aasta lõpuks 47 dollari juures. Ning see prognooside allatulek tõi ka aktsiahinnad alla.

Seega on mu meelest ka paljude arenevate turgude P/E tänasel päeval väga petlik, globaalse majanduse jahtumine võib kasumeid alandada oluliselt rohkem kui täna oodatakse.

Kokkuvõtvalt

Seega peaks investor väärtuslõksude ohuga kindlasti arvestama. Väärtuslõksu oht valitseb eriti suuremate buumide järel ning majandusega rohkem korreleeruvate sektorite suhtes. Näiteks Leedu telekomi TEO 2008 P/E on praegu 9,8 juures, kuid ma ei peaks seda väärtuslõksuks, sest nende kasumid ja käibed ei sõltu väga tugevalt majanduse tervisest. Samas Tallinna Kaubamaja 2008 P/E on samuti 10 juurde jõudnud, kuid ma ei peaks aktsiat odavaks, tegemist on mu meelest väärtuslõksuga - majanduse ja tarbimise jahtumisega kukuvad mu arvates kasumid järgmistel aastatel rohkem kui turg seda tervikuna ootab.

Kristjan Lepik

Ka kõige keerulisematel aegadel ei tohiks unarusse jätta enda harimist. Täna uurime viimasel ajal huviorbiiti sattunud  Sovereign Wealth Fund'ide olemust. Eesti keeles võiks nende kohta öelda “riiklikud heaolufondid” - selle all mõeldakse  riigi kapitali investeerivaid fonde, mille eesmärgiks on riigi rahareservide säilitamine, riskide hajutamine, piirkonnas ettevõtluse toetamine  ja ka riigi vara kasvatamine.

Sissejuhatav ajalugu

Riiklikud heaolufondid said alguse juba kauges minevikus, kui keskpangad või muud rahalised asutused haldasid suuri reserve, milleks võisid olla erinevad valuutad, kuld, nafta või ka riiklikud võlakirjad – vara hoiti madala riskiga ja võimalikult likviidsetes instrumentides. Nende reservide eesmärk oli stabiliseerida majandust, kuid järjest rohkem saadi aru, et tuleviku riiklik heaolu sõltub ka reservide tootlikkusest.

Riiklike heaolufondide pioneer oli 1981. aastal asutatud Singapuri investeerimisfond (Government of Singapore Investment Corporation), mis loodi valitsuse poolt riigi reservide investeerimiseks. Nüüdseks on seda teed läinud juba paljud valitsused, kusjuures lisaks tootlikkuse suurendamisele, tehakse seda ka riskide hajutamiseks. Näiteks on maailma suurimast riiklikust heaolufondist Araabia Ühendemiraatides (Abu Dhabi Investment Company), mille esialgseks eesmärgiks oli pakkuda kaitset naftariski vastu, välja arenenud riigi vara kasvatav fond.

Suurus

Riiklike heaolufondide suurust on keeruline hinnata, sest ei ole täpselt teada, millised fondid kuuluvad antud kategooriasse ja millised mitte; samuti ei ole paljude fondide vara avalik. Ometi on kindel, et rahvuslikud heaolufondid on juba praegu väga suured: hinnanguliselt 2,5 triljonit USA dollarit. Võrdluseks võib öelda, et hedge fondide koguvara on 1,6 triljonit USA dollarit, heaolufondid on nii hedge-fondide kui private-equity fondide kogumahust suuremad. Artikli lõpus on tabel, milles on ära toodud kümme suurimat  riiklikku heaolufondi. Kuna riigid paigutavad nendesse aina rohkem raha, kasvavad heaolufondid üha suurema tempoga: kui praegu on veel enamik raha reservides, siis ennustatakse, et juba aastaks 2011 on rahvuslikud heaolufondid suuremad kui reservid ning aastaks 2015 ennustatakse nende koguväärtuseks 12 triljonit USA dollarit.

Allikas: Morgan Stanley

Muutused majanduses

Investeerimine sõltub paljuski riskitaluvusest. Erinevalt tavalistest investoritest ja fondidest, kelle keskmine riskitaluvus on suhteliselt stabiilne (lähimas tulevikus ei ole ette näha massilist tendentsi vahetada aktsiaid võlakirjade vastu või vastupidi), on riiklikud heaolufondid seismas muutuste lävel: kui ajalooliselt on riiklikud fondid hoidnud oma raha ainult riskivabades investeeringutes (nt. valuutavarud, kuld, valitsuste võlakirjad), siis nüüd on neil võimalus ülisuuri rahasid paigutada ka riskantsematesse varadesse, ilma et kogu fondi riskitase muutuks ohtlikuks. Seetõttu ennustatakse, et lähima 10 aasta jooksul muutuvad aktsiad keskmiselt kallimaks ning näiteks keskmine P/E suhe tõuseb 5 – 10%. Väiksema riskiga võlakirjadele mõjub heaolufondide edasine areng aga tõenäoliselt negatiivselt.

Heaolufondide suurenev riskitaluvus ja sellest tulenevad riskantsemad investeeringud suurendavad globaalset majandusriski. Paljud majandustegelased, kes finantsilise globaliseerumise pärast suurt muret tunnevad, on arvamusel, et kui 1929. aastal Ameerika Ühendriikidest alguse saanud ülemaailmse majanduslanguse stsenaarium peaks tulevikus korduma, siis selle tagajärjed oleksid veelgi laastavamad just tänu riiklikele heaolufondidele.

Ja veel üks huvitav nüanss – kas mitte riiklike healolufondide kõrgema tootluse otsing pole viimastel aastatel kasvanud tänu headele aegadele maailma finantsturgudel? Sest kõrgemat tootlust on ju jahtima asunud väga paljud investorid, arenevate turgude väärtpaberite hinnatõus on paljuski kinni sellest, et investorid on üha kõrgemat riski olnud valmis võtma. Kui nüüd see ratas tagurpidi pöörlema hakkab, investorid turvalisemaid varasid otsima hakkavad ning ka riiklikud heaolufondid mõned valusad tagasilöögid saavad, kas siis nende riskivalmidus ka väheneb? Seega pole P/E suhte tõusmine tulevikus kindlasti mitte kivisse raiutud.

Poliitiline risk

Riiklike heaolufondidega seondub veel üks keeruline probleem. Nimelt on võimalik kahtluse alla seada fondi rahapaigutamise motiivid. Näitena võiks välja tuua Venemaa riikliku heaolufondi (Stabilization Fund of the Russian Federation), mis  on suuruselt seitsmes riiklik heaolufond maailmas, omades varasid 158 miljardi USA dollari eest. Kui selle fondi juhtkond usuks väga Ida-Euroopa arengusse ja hakkaks jõudsalt investeerima ka Eestisse, ostes siinseid suurimaid telekome, transpordifirmasid, panku ja muid tähtsaid ettevõtteid, teeks see eestlasi kindlasti murelikuks…

Sarnaseid näiteid on maailmast võtta juba päris palju. Näiteks Abu Dhabi Investment Authority ostis 4,9 % eest Citigroupi aktsiaid koguväärtusega 7,5 miljardit USD; Hiina riiklik heaolufond ostis 3 miljardi USD eest Blackstone-i ja Singapuri Temasek on investeerinud 2 miljardit USD Barclay panka ja 4,25 miljardit USD Standard Chartered’sse.

Need on ainult üksikud näited, kuid annavad tõestust sellele, et riikide fondid ostavad järjest hoogsamalt tähtsaid ettevõtteid ning kindlasti ei tohiks täielikult unustada ka poliitilisi motiive.

Kokkuvõte

Riiklikud heaolufondid (ingl. k. Sovereign Wealth Funds) muudavad maailma majandust järgnevatel aastakümnetel suhteliselt palju. Nende tegevusi tuleks hakata kindlasti silmas pidama. On täitsa võimalik, et riiklikud heaolufondid hakkavad suuresti mõjutama ülisuurte IPO-de edukust ning omavad järjest suuremat mõju ka globaalsetele aktsiaturgudele. Lisaks hakkavad veel rohkem rolli mängima riikidevahelised suhted, väga tõenäoline on, et riiklike heaolufondide investeerimisvõimalusi hakatakse edaspidi piirama - üsna kummaline oleks näiteks kui hiinlased oleks USA suurima panga 100% aktsiate omanikud. Kapitalil on reeglina väga selgelt rahvus tunda ning see võib kitsendada ka investeerimisvõimalusi. Maailma majanduse võrgustik  on muutumas järjest mitmetahulisemaks ja keerulisemaks, kuid edu saavutada sooviv investor peab värskemate tuultega ennast kursis hoidma.

Kristjan Korjus
Kristjan Lepik

Vaatasime esimeses osas, mis elukad need raketid on, nüüd on sobiv detailsemalt vaadata, kuidas rakettidega ümber käia. Ja kas üldse leidub nende juures lihtne teenimisvõimalus?

Nagu eelmises osas rääkisime, on raketid väga kiiresti tõusvad aktsiad. Enamasti on tõusu toetamas ka mõned väga tugevad uudised ettevõtte kasvupotentsiaali suhtes ja ettevõtete kasv on ka reaalsetes numbrites väga korralik. Selleks, et mõista paremini rakettide liikumise põhjuseid ja võimalikke teenimisvõimalusi, vaatame kolme erineva kogemusega turuosalise käitumist.

Ning turuosaliste paremaks võrdlemiseks vaatame, millised võisid nende mõtted olla ühe viimase aja populaarsema raketi, USAs noteeritud Hiina internetifirmaga Baidu.com (BIDU). Kuid kuna rakettide loomus on üsna sarnane, siis võib asendada BIDU suvalise teise raketiga.

1. Algaja investor

Algaja investor teeb alles investeerimisega algust ning jutud indeksaktsiatest ja 12% aastatootlusest ajavad teda ainult muigama. Iga kvartal võib leida mõne aktsia, mis on 100% tõusnud (raketid), oluline on need vaid üles leida. Algaja investor unustab, et sageli on ka väga suuri kukkujaid (torpeedod?), kuid silma jäävad (ka meediale) enamasti vaid edulood.

Algaja investor vaatab septembri keskel Baidu.com'i (BIDU) graafikut ning näeb, et BIDU on tõusnud viimase 5 kuuga $100 juurest $300 juurde. Käed hakkavad sügelema. Algaja investor jälgib veidi BIDU uudiseid ja need on valdavalt positiivsed. Ettevõtte kohta ilmuvad artiklid sellest, kuidas Hiina turu kasvupotentsiaal on meeletu ning BIDU näitab väga kiireid kasvunumbreid. Analüütikud tulevad järjest välja positiivsete kommentaaridega ning kergitavad hinnasihte üha uutesse kõrgustesse. Oktoobri alguses avaneb aktsia ühel päeval tublis plussis ning kihutab ülespoole. Algaja investor ei kannata rohkem olukorda välja ning ostab aktsiaid $325 juurest.

Aktsia jätkab tõusu ja algaja investor on olukorraga väga rahul novembri alguses ületab aktsia $400 taseme, uudised on väga positiivsed ning aktsia tõusu ei paista miski peatavat. BIDU jõuab koguni $429 tasemeni ning algaja investor on kuuga pea 30% teeninud. "Ja räägitakse, et investeerimine on keeruline ja riskantne?" mõtleb algaja investor.

Siis hakkab BIDU langema, alguses vaiksemalt, kuid langus kogus üha kiiremat tempot, ühel päeval langes aktsia isegi $400 taseme juurest $360 juurde. "Rahu ainult rahu" mõtleb algaja investor, Hiina kasvab ju meeletult, pole mingit põhjust muretseda, tuleb müüjate ülereaktsiooni kasutada ja ehk isegi juurde osta. Ning paari järgmise päevaga on aktsia $300 juures ja algaja investori korralikust kasumist (mõeldud oli puhkusereisi peale panna) saanud juba kahjum. Kuid algaja investor veel ei müü, sest "Hiina kasv pole ju kuhugi kadunud". BIDU on ka praegu $300 lähedal, seega pole see film veel lõppenud. Kuid tihti lõppevad sellised lood algaja investori jaoks väga kurvalt ning müük saabub tihti väga suure miinusega.

2. Edasijõudnud investor

Edasijõudnud investor on juba aastaid turgudel tegutsenud, oskab lugeda bilanssi ning on analüüsinud turge juba päris põhjalikult. Ta ei saa BIDU hinnatõusust (ja ka teise sarnaste aktsiate kõrgustesse kihutamisest) aru. "P/E suhe on üle saja, P/S suhe 53, selline aktsia hinnatõus on absurd, tegemist on mulliga", arutab edasijõudnud investor. 2. oktoobril tuleb JP Morgan välja BIDU suhtes positiivse analüüsiga ning hinnasihiks antakse $400. Aktsia kihutab ühe päevaga $280 juurest $325 juurde. "Ajuvaba! Kas analüütikutel aasta 2000 pole meeles?" imestas edasijõudnud investor. Ka siis tulid analüütikud väga hullumeelsete hinnasihtidega välja ja nii mõnedki investorite lemmikud jõudsid enne pankrotti minna kui nende hinnasihtide lähedusse jõudsid. Edasijõudnud investorile tundub see kõik üle igasuguse piiri ning ta asub aktsia langusele panustama (müüb aktsiaid lühikeseks).

Kuid vaikne ja pidev tõus jätkus ning edasijõudnud investori miinus muutus üha suuremaks. Selliste aktsiate puhul on väga raske ka stop-tasemeid seada - kui aktsia teeb pidevalt uusi tippe, siis pole ühtegi vastupanutaset ka kusagilt paistmas. Edasijõudnud investor tundis ennast üsna ebamugavalt, sest paistis, et maanial lõppu ei tulegi. Ta otsustas, et kui aktsia üle $400 taseme ka läheb, siis ta sulgeb positsiooni. Seda ka aktsia suutis ning suure vastikustundega sulges edasijõudnud investor positsioon $420 taseme juurest, võttes vastu päris korraliku kaotuse. "Kuid see aktsia võib kihutada ka $1000-ni" mõtles edasijõudnud investor.

Veel suurema vastikustundega pidi edasijõudnud investor vaatama, kuidas aktsia kahe päeva pärast suuna alla võttis ning tegi seda väga kiires tempos. Kuna tal positsiooni enam polnud, siis jäi languse pealt teenimata ...

Vaadake, bowlingus teadjameeste jutu järgi nii, et kui sa ilma vindita viskad, siis võid teha päris korralikke tulemusi, kuid tippu ei jõua kunagi. Kui sa oled aga paar aastat mänginud ja otsustad siis vindiga viske selgeks õppida, siis mõnda aega su tulemused lähevad hoopis viletsamaks. Kuid rohke tööga võid siiski oluliselt paremate tulemusteni jõuda. Sama loogika kehtib kohati ka turgudel - edasijõudnud investor on turgude koha pealt oluliselt targem kui algaja investor, kuid võib kohati rohkem raha kaotada.

3. Väga kogenud investor

Väga kogenud investoreid on erinevat tüüpi, vaatame siin grupis ka neid lähemalt.

a) Mati on investor, ta eriti kauplemisega ei tegele. Küll aga on tal julgust ka langusele panustada, kui olukord tema meelest selleks paras. Näiteks panustab Mati praegu USA jaekaubanduse sektori langusele, USA tarbija nõrkus tuleb 2008 tema meelest suurem kui seda turg ootab. Mati ei tegele rakettidega ja ei soovita seda ka ühelgi mõistlikul investoril teha. "Investoril pole mõtet selliseid mulle taga ajada, sealt saab enamasti valusad vitsad. Pigem tuleks otsida tugevaid ja korralikke ettevõtteid, mida turg alahindab". Matit ei huvita see, et aeg-ajalt on perioode, millal ta jutt rumalana kõlab (siis kui raketid rallivad). Kuid ta teab, et gravitatsioon saabub lõpuks alati ning temale on oluline see, et ta pikas perspektiivis mõistliku riskiga korraliku kasumi teenib, lühiajaliselt võib alati olla paremaid teenijaid.

b) Veiks on uudistekaupleja, ta on juba aastaid analüüsinud seda, kuidas aktsiad uudiste peale reageerivad, tunneb hästi ettevõtete vahelisi seoseid ning tunnetab hästi aktsiate võimalikku reaktsiooni uudiste peale. Veiksile raketid meeldivad väga, tihti võivad need näiteks analüütiku positiivse kommentaari peale väga kõvasti rallida. Veiksile meeldivad raketid eriti seetõttu, et rakettide ümber on väga palju väheste teadmistega algajaid investoreid. Veiks kutsub neid "loll raha" ning tihti just nende arvelt teenibki Veiks oma kasumi. Näiteks kui algajad investorid börsipäeva alguses analüütikute positiivsete kommentaaride peale ostma tormab, siis Veiks müüb neile aktsiaid, olles need ise ostnud eelturult. Kuid Veiks hoiab oma positsioone väga harva üle paari tunni ning tal on suhteliselt ükskõik, mis BIDU-st saab pärast seda kui ta oma kasumi on aktsiaga kiirelt lukku löönud.

c) Edmund on kogenud kaupleja, kasutab peamiselt tehnilist analüüsi. Edmund on arvamusel, et enamus turuosalisi peaks rakettidest väga kaugele hoidma, sest kui tegemist pole proffidega, kipub rakettidega mängimine valusate kaotustega lõppema. Edmund teab sarnaselt teises punktis toodud edasijõudnud investorile, et BIDU on $325 hinna juures klassikaliste meetodide järgi absurdse hinnani jõudnud, kuid ta ei panusta kindlasti sellises kohas langusele. Edmund osutab seinal olevale lugupeetava majandusteadlase Keynes'i tsitaadile "Turg võib olla ebaratsionaalne kauem, kui sul on raha". Ja meenutab ka tehnoloogiaindeksit Nasdaq 1999. aasta kevadel - indeks oli 2500 punkti juures ja juba väga ebaratsionaalsete hindade juures. Kuid järgmise aasta jooksul jõudis indeks veel kahekordistuda, kuni alles 2000. aasta kevadel hirmsa pauguga lõhki läks.

Edmund sõitis hoopis trendiga kaasa ja ostis $300 taseme murdmisel $315 juurest BIDU aktsiaid. NB! Sisuliselt käitus ta samamoodi nagu algaja investor! Kuid Edmundil oli stop lähedal ning ta oli endale seadnud sihiks, et kui aktsia jõuab teise ümmarguse taseme alla ($400), siis ta võtab kasumit ning kui aktsia langeb alla $300 taseme, siis läheb päevalõpu stop käiku. Lisaks jälgis Edmund hoolikalt BIDU reaktsiooni uudistele, kas ikka on aktsial jõudu tõusta. $400 juures ka Edmund kasumit võttis, kuid Edmund hoidis positsiooni väga väiksena oma portfellist (erinevalt algajast investorist), sest ta teadis piisavalt hästi, et raketid võivad kiiresti torpeedodeks muutuda. Näiteks Crocs Inc. (CROX) langes tavapärasest vaid veidi jahedamate majandustulemuste peale ühe päevaga $75 juurest $50 juurde. Seega mängib Edmund rakettide trendi kaasa vaid väga väikeste positsioonidega.

Edmundile meeldib hoopis rohkem mängida rakettidega siis kui trend hakkab läbi saama ja panustab siis langusele. Esimeste languste ajal käituvad raketid väga tehniliselt - väljapääsu poole tormajaid on palju. Paljude rakettide lõpp saabub üsna sarnaselt ajalooliste mustritega  ning Edmund seda teadmist oma kasuks ka kasutab. Stopid hoiab ta lähedal ja seega on risk ka väike - kui aktsia otsustab siiski veel ebaratsionaalsust jätkata, on ta kiirelt positsioonist väljas.

Kokkuvõte

See oli siis mini-lugudeseeria rakettidest. Nad tunduvad väga ahvatlevad, kuid ma soovitaks keskpärase kogemusega investoritel neist päris kaugele hoida, väga kerge on kõrvetada saada. Rakettidega võiks tegeleda vaid väga suure kogemusega turuosalised, kes teavad selgelt oma eelist rakettidega tegelemiseks. Kuid nende teenistus tulebki tihti nende arvelt, kes väheste teadmistega on börsile tulnud kasiinot mängima. Nii et ärge laske kuldmüntide hiilgusest pimestada ja hoidke börsidel kainet meelt.

Kristjan Lepik

* - kõik mainitud isikud on väljamõeldud tegelased, kuid börsidel ringi vaadates võib kindlasti leida neile väga lähedaste omadustega isendeid .

Buumide käigus tekivad börsidel ikka raketid - aktsiad, mis kihutavad kiiresti üha uutesse kõrgustesse. Kuna enamasti kaasneb rakettide puhul ka kena stoori, siis on päris keeruline hinnata, kui palju aktsia õige hind siis olla võiks. Mida need raketid endast täpsemalt kujutavad?

Reeglina tekivad raketid just börsibuumide viimases faasis, tõus on turgudel olnud tugev ning maania muutub lõpuks päris ... maniakaalseks. Tõusu viimases faasis soovivad investorid üha suuremaid teenistusi ning üha rohkem raha liigub spekulatiivsetesse aktsiatesse. Rakettide kohta on kasutusel ka termin "mo-mo aktsiad" (nende kohta täpsemalt InvestorWikis)

Raketid ilmuvad esile iga börsibuumi jooksul. Aastal 2000 oli USAs (ja ka mujal maailmas) kuumim sõna "tehnoloogia". Kuna tehnoloogiasektor kasvas ülikiiresti, ennustati sellist kasvu väga pikalt. Ja kui muidu kauplesid vana majanduse aktsiad 10-25 P/E juures, siis tehnoloogiasektoris oli keskmine P/E väga palju kõrgem, jõudes kohati tuhandetesse. "Kui tehnoloogiasektor muudab tohutult maailma, siis pole aktsiat ka tavapäraste meetoditega mõtet hinnata", öeldi sel ajal.

Aasta 2000 kevadel tehnoloogiamull USAs lõhkes ning gravitatsioon hakkas taas kehtima. Kiiresti kihutanud raketid kukkusid kohutava kolinaga ning nii mõnedki neist lõpetasid pankrotiga. Graafikul on näha Qualcommi (QCOM) aktsia liikumine aastatel 1995-2003. Nagu graafikult näete, on tõus läinud väga kiireks just viimases faasis. Ja kuigi QCOM on viimastel aastatel näidanud korralikke majandustulemusi ja aktsia on kosunud $40 dollari juurde, on börsibuumi aegsed tipud siiski veel väga kaugel.

Aastad 2002-2007 olid suurepäraseks ajaks arenevatele turgudele - väga võimas majanduskasv + odav laenuraha + investorite soov riskantsete varade järgi = võimas tõus aktsiates.

Ei ole vaja väga kaugele vaadata - Tallinna Börsil lendasid 2006. aasta teises pooles ringi nii mõnedki raketid. Baltika kihutas 2005-2006 vahemikus 1 euro pealt 8 euro juurde. Tallinna Kaubamaja 1 euro pealt 10 euro juurde. Stoori? "Laienemine välisriikidesse ja väga kiire kasv kohalikel turgudel - selliseid aktsiaid ei saa tavapäraste meetoditega hinnata". Eks ma üritasin 2006.a. sügisest saati rääkida investoritele ka kaasnevatest riskidest, kuid ega väga ei kuulatud. Ja eks viimasel ajal on Eesti turu ja ka rakettide lend läinud üsna haledaks, viimasel nädalal kukkus ära ka Rakettide suguvõsa üks viimaseid esindajaid Maarjamaal (OEG).

Aga see polnud ainult Eesti, arenevad turud kihutasid selliselt üle maailma. Hiina aktsiaturg tõusis ainuüksi viimase kvartaliga 48% protsenti! Hiina ongi viimasel ajal üks kuumemaid teemasid. Ning taas on üsna kuum tehnologiasektor (deja vu). Nii, et kui Baidu.com (BIDU) on USAs noteeritud Hiina tehnoloogiasektori ettevõte, siis on tegemist eriti radioaktiivse raketiga (tehnoloogia + Hiina). Stoori? "Hiina kasvab meeletu tempoga ning iga aasta tuleb miljoneid uusi hiinlasi Internetti kasutama, seetõttu ei saa seda ettevõtet ka tavapäraste meetoditega hinnata". Aktsia tõusis selle aasta aprilli $100 tasemelt oktoobri keskpaigaks $400 juurde.

Rakettide üks väga oluline eripära on see, et nende stoori on enamasti väga loogiline. Ja pole ka kindlasti vale. Kuid kuna selle stoori tõttu on aktsiat ka keeruline hinnata, siis kiputakse tõusuga pea alati üle reageerima. Mis olukorra väga raskeks teeb on see, et enamasti käib see tõus kauem kui keegi oskab oodata. Ja eriti raskeks teeb olukorra see, et tõus on eriti kiire just selles kõige viimases faasis.

Vaadake näiteks ülaolevat Qualcommi (QCOM) graafikut - aktsia oli 1999 sügisel juba väga ülehinnatud ja oli tõusnud 40 dollari juurde. Kuid tõusu viimane ots oli eriti kiire ning QCOM jõudis veel 100 dollari juures ära käia enne kui kokku kukkus.

Nüüd kui oleme rakettide olemuse ära vaadanud, siis järgmises osas vaatame, kuidas nendega ümber käia.

Kristjan Lepik

Algamas on majandustulemuste hooaeg ning ettevõtete majandustulemused toovad tihti suuri liikumisi, seda eriti välisbörsidel. See toob paljudele investoritele ja kauplejatele soovi liikumise suunda ennustada. Tundub ahvatlev - kui suudad suuna ära arvata, teenid kõvasti. Kas ikka on mõistlik mõte?

Analüütik Joe

Alati peaks kaupleja turul teadma kelle vastu ta tegutseb. Sest raha teenib ta ju siis kui ta teistest targem on, kui tal on mingi eelis teiste ees. Selleks vaatamegi ühte vastast, kelleks on analüütik Joe. Joe on vana börsihai, ta on turgudel tegutsenud juba 15 aastat, viimased kümme aastat on töötanud USA investeerimispanga  Buster, Keaton & Pamplinas aktsiaanalüütikuna. Alguses analüüsis Joe tehnoloogiasektorit tervikuna, kuid viimastel aastatel on Joe pühendunud peamiselt populaarse aktsia Nokia (NOK, NOK1V) analüüsimisele.

Kuidas näeb välja Joe töö? Ta on tuttav paljude Nokia juhtfiguuridega, kuid nende käest palju rohkem ei kuule kui ettevõtte börsile teatab - ettevõtted on sellise infoga väga ettevaatlikud, eriti kui tegemist nii suure ettevõttega nagu Nokia.

Kuid selleks, et Nokia võimalikust käekäigust aimu saada, suhtleb Joe paljude Nokiaga seotud ettevõtete inimestega. Näiteks on tal hea kontakt paari Nokia allhankijaga (mõned neist pole ka börsil noteeritud ja seega saavad veidi avatumalt rääkida), kui allhankijatel kõvasti tellimusi Nokialt, ju siis äri läheb hästi.

Lisaks on tal head kontaktid Aasia mobiilside sektoris, eriti oluliseks peab Joe oma Hiina ja India kontakte. Sest on ju viimasel ajal Nokia üheks peamiseks trumbiks kujunenud kiire areng vaesematel turgudel ning Joe tahab seal kätt pulsil hoida - kas on näha esimesi märke sellest, et ka teised mobiilimüüjad seal turuosa võtavad? Või Nokia edumaa hoopis suureneb?

Joe'l on abis ka assistent, kes Excelis valuation-mudelitega pidevalt maadleb ning mobiilside sektori uudiseid ja dünaamikaid jälgib. Koos panevadki nad kokku Buster, Keaton & Pamplinas'e Nokia analüüsi ning edastavad selle klientidele.

Mis on sinu eelis?

Nii, kui sa nüüd proovid panustada selle peale, et Nokia majandustulemuste peale tõuseks või langeks, siis peaks sul mingi eelis olema ühes või teises suunas liikumise eeldamiseks. See eelis võib olemas analüütik Joe'l, kes selle eelise leidmiseks on kõvasti tööd teinud.

Kuid pea enamikel väikeinvestoritel (või kauplejatel) see eelis puudub ning tulemuste peale panustamine on suuresti loterii.

Lisaks on väga keeruline mõõta turu ootusi - Joe võib küll oma analüüsi tulemusena jõuda veendumusele, et Nokia tulemused peaks tulema päris korralikud, kuid kui aktsia on pärast eelmisi kvartalitulemusi tõusnud juba 20%, kas siis turg mitte juba ei ootagi juba häid tulemusi? Seetõttu näeme ka turgudel tihti olukordi, kus ettevõte tuleb väga tugevate majandustulemustega, kuid aktsia võtab tulemuste järel hoopis suuna alla - ootused olid liiga kõrgel.

Seetõttu olen ma arvamusel, et ka enamike kogenud turuosaliste jaoks on enne tulemusi suuna ennustamine loto ja pigem tuleks sellisest panustamisest eemale hoida. See eelnev jutt puudutab siis puhtalt lühiajalist tulemuste suunale panustamist. Kui su positsiooni hoidmise horisont on näiteks 6 kuud, siis võid üle tulemuste hoida küll. Kuid kindlasti tasub vaadata aktsia keskmist liikumisulatust tulemuste peale - kui see on suur, siis on ka üle tulemuste hoidmisel risk suur.

Kuidas siis käituda tulemuste ümber?

Suuna peale panustamise asemel on ka teisi võimalusi tulemuste ümber teenimiseks. Üks võimalus on oodata tulemused ära ja proovida leida eelist turu esmase reaktsiooni järel. See pole kindlasti lihtne strateegia, nõuab pikaajalist turukogemust ja põhjalikku analüüsi. Näiteks võib kaupleja uurida ettevõtet täpsemalt fundamentaalselt tundma ning vaadata eelmiste kvartalite puhul, millised oli turu ootused, millised olulised nüansid, mida turuosalised antud ettevõtte tulemuste puhul jälgivad ning milline reaktsioon tulemustele. Oluline on suuta ka lugeda ridade vahelt - kas antud ettevõtte detailses kvartaliraportis on mõni nüanss, mida turg alguses ei märganud?

Teine võimalus on panustada suuna asemel liikumise ulatusele, siin tulevad mängu optsioonid ja optsioonistrateegia Straddle enne tulemusi (loe täpsemalt InvestorWiki all). Selle strateegia puhul on oluline leida aktsiad, mis liiguvad rohkem (või vähem) kui turg ootab ning kui nägemus täppi läheb, on selle pealt võimalik teenida.

Võimalusi on tulemuste ümber panustamiseks mitmeid, kuid ükski pole neist väga kerge teenistus. Seega peaks kaupleja suutma välja mõelda, mis on tema eelis teiste ees ning vastavalt sellele ka tegutsema.

Kristjan Lepik 

Eelarve koostamine pole alati just kõige lõbusam tegevus, kuid isiklike finantside juhtimise puhul on see väga oluline teema. Vaatame artiklis täpsemalt, kuidas seda eelarvestamist läbi viia.

Miks eelarvet üldse vaja?

Suurematel ettevõtetel on enamasti finantsjuht, kelle ülesandeks on ettevõtte finantside juhtimine. Finantside juhtimisel on väga oluline eelarve koostamine, sest selle pealt saab prognoosida, kas ettevõttel on vaja näiteks finantseerimist järgmise aasta majandustegevuse jaoks või on hoopis vahendeid üle ning tuleks neid investeerida.

Täpselt samamoodi peaks eelarve koostama ka inimene, kes üritab oma isiklikust finantsseisust aru saada. Sest ega investeerimisotsuseid ei saagi hästi enne teha, kui rahavoogude liikumine pole selge. Seega on loogiline, et enne investeeringute valikuni jõudmist vaatame ka selle üle, kuidas eelarve koostatud peaks olema.

Kuidas eelarvestada?

Isiklike finantside eelarvestamine on kordades lihtsam kui ühe ettevõtte puhul. Seega kui olete selle juba korra läbi teinud, läheb edaspidi juba päris kergelt, tuleb ainult veidi andmeid värskendada. Eelarve eesmärgiks on saada ülevaade oma jooksvast rahalisest seisust - kui suured on kulud ja kui suured on tulud.

Eelarve on enamasti mõistlik koostada aasta peale, sest on mitmeid kulusid (reisimine, suuremad ostud jne.), mida iga kuu ei tehta. Seega on hea viia tulud-kulud aasta baasile, vajadusel saate siis kui tulud-kulud 12-ga jagades leida.

Eelarvestamine tuleks teha kogu majapidamise kohta, tuleks kogu pere sissetulekud ja väljaminekud kokku lüüa.

Paar nippi

Allpool toome paar nippi eelarvestamisel:

1) Hoia eelarve lihtne - liigne detailsus ajab pildi liiga kirjuks. Lihtsusega tagad ülevaatlikkuse ning endal kergem andmeid värskendada ka. Kuid siiski peaks kategooriaid olema piisavalt, et näeksid, kuhu täpselt raha kulub.
2) Eelarve peab olema realistlik - tihti kiputakse kulusid alahindama. Mida reaalsem on eelarve, seda paremini on sul oma raha suhtes otsuseid teha. Kui sul on mõningad rumalad kulutused, tuleb need alati kirja panna, ennast pole ju mõtet petta.
3) Tee eelarvestamine enda jaoks mugavaks - pane oma andmed Excelisse, sel viisil on sul üsna kerge andmeid muuta, kuid kulud või tulud muutuvad.
4) Proovi eelarvet teha iga aasta ning hiljem ka võrrelda, kuidas eelarve suhtes hakkama said. Sel viisil õpid realistlikumalt eelarvet prognoosima.
5) Võid proovida ka kolme aasta kaugust eelarvet koostada. See on küll keerulisem, kuid kui üsna selgelt paistab, et sissetulekud või väljaminekud on oluliselt muutumas, siis on kasulik seda silme ees hoida.
6) Eesmärk - hea oleks, kui seaksid endale ka eesmärgi. Näiteks "Säästa 2000 krooni kuus". Sel viisil saad eelarve abil vaadata, kas tuleks äkki mõnda kuluartiklit kärpida.

Näide

Allpool on üks lihtne väljamõeldud perekonna näide. Tulud-kulud on kokku löödud ning sealt paistab, et ega väga palju üle raha ei jää. Antud tabel on toodud vaid näiteks, kui pere on suurem ja kuluartikleid rohkem, tuleks detailsem kulude jaotus teha.

Me antud juhul ei hakka täpsemalt analüüsima, mida võiks muuta, see on plaanis lugudeseeria lõpus. Nimelt on paar inimest saatnud oma reaalsed tulud-kulud ning vaatame siis täpsemalt (küll anonüümselt), milline on nende seis ning mida võiksid nad oma finantsidega ette võtta.

Kokkuvõtvalt

Sageli inimesed ei mõtle väga detailselt oma finantside peale, kui enne palgapäeva jääb raha üle on väga tore, kui jääb puudu, siis tuleb veidi püksirihma pingutada. Eelarve abil saate endale kiirelt selgema visiooni oma finantsseisust ning selle abil saate ka otsuseid teha.

Näiteks kui teil on kindel plaan investeerida, siis eelarve abil saate määrata, milline võiks olla igakuine investeering ja millised on kohad, kus kulusid vähendada saaks.

Kristjan Lepik

Kinnisvaraturu ümber toimuv on praegu väga kuum teema ning kindlasti on ka isiklike finantside puhul väga oluline valik see, kas kinnisvara osta või üürida. Vaatamegi antud artiklis seda dilemmat täpsemalt.

Sissejuhatus

Kinnisvara on tihti ka väga emotsionaalne investeering, sageli on kinnisvarainvesteering ka koduks ning sel juhul ratsionaalsed arvutused ei pruugi olla esikohal, tähtis on ka investeeringuga seotud emotsioonid.

Kuid vaatame antud artiklis siis puhtast ratsionaalsusest lähtuvalt, kas mõistlikum oleks kinnisvara osta või üürida. Emotsioonid saab igaüks ise arvutustele lisada.

Arvutuste maailm

Mõnda aega tagasi avaldasin siin foorumis ühe tabeli, kus igaüks saab ise sisendeid muuta vastavalt oma nägemusele. Sest tegureid, mis seda otsust mõjutavad, on päris palju.

Tegemist Google Spreadsheets dokumendiga, seega kui teil on Google account olemas, klikkige siin, valige File -> Copy Spreadsheet ja saate ise hakata muudatusi tegema.

Pole mõtet hakata siin detailselt kõiki nüansse läbi käima, räägime kõige olulisemast tegurist - kinnisvarahind. Nimelt sõltubki üürimine vs. ostmine otsuse õigsus suuresti sellest, kuidas liiguvad kinnisvarahinnad.

Kolm näidet

Vaatame ülaltoodud tabeli abil kolme näidet:

Kui kinnisvarahinnad tõusevad järgmise 5.a. jooksul 10% aastas, siis on tulemus järgmine - kinnisvarahinnad on tugevalt tõusnud ning kodanik on suurendanud oma varade väärtust 1,8 miljoni krooni võrra. Üürimisega seonduvad kulud on selle perioodi jooksul -150 000 krooni juures. Sellisel juhul on kindlasti ost olnud õige otsus.

Kui kinnisvarahinnad jäävad järgmise 5.a. jooksul paigale (aastane tõus 0%), siis on tulemus järgmine - ostmisel on kulud olnud perioodi peale pea 500 000 krooni ning üürimisel 150 000 krooni. Sel juhul oleks olnud üürimine rahaliselt soodsam otsus.

Kuid kui kinnisvarahinnad langevad ka kõiges -3% aastas, siis on selgelt ostmine oluliselt kahjulikum ning investor  oleks selle otsusega kuludena kaotanud juba miljoni.

Plussid ja miinused

Lisaks finantspoolele on kinnisvara puhul ka palju teisi tegureid, mis otsustamist võivad suunata. Vaatame allpool ostmise ja üürimise plusse ning miinuseid.

Ostmine
Plussid:
1) Omas kodus oled kuningas. Omanikel on kindlasti rohkem vabadust kinnisvara suhtes - maja võid oma käe järgi ehitada ja korteris soovi korral seinu ümber tõsta. Eks see vabadus tule ka oma hinnaga, kuid kui kodaniku varade maht on mõõdetav kümnetes või sadades miljonites kroonides, siis on ilmselt see vabadus ilmselt piisavalt väärt, et eelistatakse omamist üürimisele.
2) Võimalus teenida kinnisvarahindade tõusult - kui hinnad lähevad üles, siis teenib omanik. Kuna kinnisvara ostetakse pea alati võimendusega (laenuga), siis kinnisvarahindade 20% tõus võib sissepandud raha väärtuse juba kahekordistada.
3) Maksuefekt. Eestis saab tasutud eluasemelaenu intressidelt tulumaksu tagasi küsida, see teeb elamispinnana kinnisvara soetamist kulude mõttes efektiivsemaks.
4) Emotsionaalne pool. Kodu suhtes on enamasti kodanikel positiivsem tunne kui üüripinna suhtes.
Miinused:
1) Hinnarisk. Kinnisvara hinnalanguse korral kaotab kodanik reaalselt raha ning võib olla soetatud kinnisvaraga laulatatud. Kui kinnisvara hind on alla laenujääki ja täiendavaid vahendeid pole, siis on kinnisvara müümine väga keeruline. Kuid siin tuleb kindlasti arvestada ka perioodiga - kui kodanik on soetanud kinnisvara elamiseks ja kümne aasta jooksul ei plaani sealt välja kolida, siis hindade kõikumine turul teda praktiliselt väga ei puuduta. Kui aga paari aasta pärast plaanis elupaika vahetada, siis kindlasti väga oluline teema.
2) Intressirisk. Laenuga soetatud kinnisvara puhul on kodanik väga sõltuv intressimääradest - kui intressimäärad tõusevad, siis muutub ka laenu teenindamine kallimaks. Viimastel aastatel on Eestis kinnisvaralaenude kuumaksed tõusnud ca. kolmandiku võrra (30.a. laenu puhul).

Üürimine
Plussid:
1) Vabadus. Kui sulle elamispind siiski mingil põhjusel ei sobi, saad kiirelt mujale kolida. Näiteks kui ei meeldi piirkond, kui pind jääb väikseks või kui näiteks naabruses käib kõva ehitustöö.
2) Sõltumatus kinnisvarahindadest. Kui kinnisvarahinnad kukuvad, siis on see üürija jaoks pigem positiivne - ta saab odavamalt kinnisvara asuda soetama.
Miinused:
1) Vabadus. Siin siis vabadus teise poole pealt - üürijal on kindlasti vähem võimalusi oma käe järgi elamispinna kujundamisel. Kuid tuleb siin arvestada ka sellega, et pikaajalise rendilepingu puhul on ka üürileandjad valmis jätma üsna palju mänguruumi.
2) Kinnisvara hinnatõus - nagu ülalpool rääkisime, kui kinnisvarahinnad tõusevad, siis üürijad on suhtelised kaotajad.

Kokkuvõtvalt

Üürimine on Eestis kergelt halva hõnguga termin, peetakse nagu rohkem vaeste pärusmaaks. Kuid see on paljuski mõtteviisis kinni, paarkümmend aastat tagasi ei saanud suurt keegi midagi omada, nüüd tahavad Eestis kõik kõike omada. Kuid paljudes arenenud riikides (näiteks Shveits) on enamus kodanikke elamispinda üürimas.

Eks oma rolli mängib ka see, et viimastel aastatel on Eestis olnud väga võimas kinnisvarahindade tõus ning seega on viimastel aastatel kinnisvara omamine olnud õige otsus ning inimesed eeldavad, et on õige otsus ka edaspidi. Kuid see ei pruugi nii olla.

Kuid kinnisvaraturul on olukord jahenemas ning meie arvates on lähemad aastad kujunemas kinnisvaraturule päris rasketeks. Buumi tõttu on müügis (ja müüki saabumas) päris palju elamispindu ning see täiendav pakkumine on ka hindu rõhumas, kuna ostjaid on viimasel ajal järsult vähemaks jäänud. See lihtne nõudluse-pakkumise suhe tähendab, et ülepakkumine turul on tugev ning selle ülepakkumise normaalsele tasemele viimine võtab tõenäoliselt aastaid. Seetõttu oleme me ka arvamusel, et sellises keskkonnas on ratsionaalsem praegu elamispind üürida kui osta.

Kristjan Lepik

Vaata ka:
Foorum: Kinnisvara: kas osta või üürida?
Analüüs: Eestis kinnisvaraturg, 2007 aasta I poolaasta

Isiklike finantside lugudeseeria:
Isiklikud finantsid I - Sissejuhatus
Isiklikud finantsid II - Millega peab laenamisel arvestama?
Isiklikud finantsid III - Millega peab laenamisel arvestama? II
Isiklikud finantsid IV - Laenu refinantseerimine
Isiklikud finantsid V - Millist liisinguliiki valida?
Isiklikud finantsid VI - Kinnisvara: Kas osta või üürida?
Foorum: Isiklikud finantsid

Autodemüük ja koos sellega liisingumahud on viimastel aastatel Eestis ülikiiresti kasvanud. Vaatamegi selles lugudeseeria osas, kuidas liisingut valida.

Liisingu liigid on laias laastus järgmised:

1. Kasutusrent võimaldab kasutada vara liisinguperioodi jooksul peale mida on rendilevõtjal võimalus vara liisinguandjale tagastada või kasutada võimalust ostmaks vara välja jääkmaksumusega.

2. Kapitalirent on vara finantseerimine, mille eesmärk on vara omandada liisingperioodi lõpuks. Kui klient soovib kuumakse suurust vähendada siis võib kapitalirenti vormistada ka jääkmaksumusega, mis tasutakse viimase osamaksega.

3. Järelmaks võimaldab samuti vara ostu finantseerida. Järelmaksu eesmärk on perioodi lõpuks vara välja osta. Järelmaks võib olla jääkmaksumusega, mis tasutakse lepingu lõppedes. Jääkmaksumuse suurendamine vähendab jooksvat kuumakset. Sisuliselt sarnaneb järelmaks kapitalirendile.

Eesti Liisinguühingu liikmete lepingute struktuuris 2006 aastal oli peamine kapitalirent (73% mahust). Kasutusrent moodustas 18% ja järelmaksu osakaal uusmüügist oli 4% (http://www.liisingliit.ee/).

Erinevate liisinguliikide käibemaksustamine

Järelmaks

Järelmaksu on mõtet rakendada vaid siis kui müüjaks on eraisik või mitte käibemaksukohuslasest firma, ehk vara müügihinnale ei ole lisata sel juhul käibemaksu. Liisingfirma ei pea sel juhul kliendile esitatavale arvele käibemaksu lisama, mis hoiab kliendi jaoks kulusid kokku. Järelmaksu saab seega rakendada reaalselt vaid vanemate varade (näiteks sõidukid) puhul mida müüvad kas eraisikud või käibemaksu mittekohuslastest firmad.

Kasutusrent

Kasutusrenti on üldjuhul mõtet eraisiku või ettevõtte puhul kasutada kui soovitakse sõidukit vaid teatud perioodi jookusul kasutada ja hiljem soovitakse jätta endale võimalus sõiduk liisingfirmale tagastada. Kasutusrendi puhul lisatakse arvele alati käibemaks, mille saavad omakorda tagasi arvestada vaid käibemaksukohuslastest firmad. Küll aga mitte eraisikud. Sel juhul on eraisikute puhul soodsam soetada vara samuti eraisikult sest vara hinnale ei lisata käibemaksu. Käibemaksukohuslased arvestatavad käibemaksu kasutusrendi maksetelt igakuiselt.

Kasutusrendi puhul on oluline, et liisingfirma ei arvesta käibemaksult intressi ja seetõttu on intressikulud rendilevõtja jaoks väiksemad. Liisingfirma maksab omakorda käibemaksu ära vaid siis kui lisab selle kliendi arvele.
 
Samas oluline maksuaspekt millega peab kasutusrendi puhul arvestama on asjaolu, et vara väljaostmisel peale rendiperioodi lõppu lisandub vara käibemaksuta jääkväärtusele käibemaks sõiduki tolle hetke turuhinnast. Kuna reeglina turuhind on jääkmaksumusest suurem siis on kliendile sobivam valida vara väljaostmiseks kapitalirent. Kui turuhind on analoogne jäägiga siis tasub kaaluda kliendil pigem sõidukit liisingfirmale lepingu lõppedes tagastada.

Kasutusrendi puhul võib muidugi rendilepingut ka pikendada. Kasutusrendi jääkväärtuse otsustab paljuski müüja millega ta on nõus vara tagasi ostma liisingperioodi lõpul. Seetõttu ei ole liisingettevõte (sisuliselt müüja) oma tagasiostukohustusega seonduvate riskide maandamise tõttu huvitatud kõrge jääkmaksumuse määramisest.

Kapitalirent

Kapitalirendi korral tuleb liisingettevõttel kehtiva käibemaksuseaduse kohaselt soetatava vara pealt käibemaks riigile tasuda kohe, kuna kapitalirenti käsitletakse vara ostu-müügi tehinguna. Seetõttu eeldatakse, et rendilevõtja maksab koos esmase sissemaksega kogu käibemaksu vara soetusmaksumuselt. Siiski pakuvad liisingfirmad eraisikutele käibemaksu ajatamist, ehk klient ei pea maksma käibemaksu kohe vaid see makstakse kuumakse koosseisus liisingperioodi jooksul. Sel juhul muidugi arvestatakse maksmata käibemaksult intressi, mis tõstab kliendi intressikulusid.

Firmade puhul nõuavad liisingfirmad üldjuhul käibemaksu kohest maksmist koos esmase sissemaksuga või siis pakutakse käibemaksu maksmist ajatatult (liisingperioodist lühema perioodi jooksul). Näiteks paari kuu jookusul. Seda nii sõidukite kui ka seadme- ja tehnikaliisingu puhul. Kui firma on nõus käibemaksu kohe ära maksma siis ei pea ta maksma intressi käibemaksult ja hoiab sedasi kokku oma intressikulusid.

Käibemaksukohustuslased saavad alates 1. maist 2004 käibemaksu tagasi arvestada täies mahus, sõltumata rendiliigist.

 
Liisitava vara likviidsus

Liisinguliigi valik sõltub samuti renditavast vara likviidsusest. Kui on tegemist likviidse varaga (nagu uuemad sõiduautod) siis pakuvad liisingfirmad ka kasutusrenti piisavalt kõrge jääkmaksumusega. Kui on tegemist mittelikviidse unikaalse tehnoloogia, seadmetega või raskestirealiseeritava varaga siis eelistavad liisingfirmad kapitalirenti, ehk soovitakse et klient ostab vara kindlasti välja. Tulenevalt sellest, et kasutusrendiga on liisingu firma jaoks reeglina seotud suurem risk siis võib intressimäär ka seetõttu olla mõnevõrra suurem. Mida väiksem on liisitava objekti likviidsus seda enam võib kasutusrendi intressimäär erineda kapitalirendi intressimäärast. Kui vara likviidsus on väike, siis maandab liisingfirma selle riski lisaks madala jääkmaksumuse määramisega. See on aga kasutusrendile võtja jaoks vara väljaostmisel kahjulik arvestades kehtivat käibemaksustamist.

Kokkuvõtvalt soovitaksime sobiva liisinguliigi puhul lähtuda järgmistest kaalutlustest:

1. Soovite vara liisingfirmale tagastada – kasutusrent võimalikult kõrge jääkmaksumusega
2. Kui soovite vara välja osta – üldjuhul kapitalirent

Kasutusrendi kasutamine likviidsete varade puhul tuleks kõne alla siis kui kliendil õnnestuks liisingfirmalt välja kaubelda võimalikult kõrge jääkmaksumus, mis oleks väljaostmise hetkel võrdne vara prognoositava tolle hetke turuhinnaga. Igal juhul tasub liisingfirmalt võtta ka kasutusrendi pakkumine ja võrrelda seda kapitalirendi pakkumise tingimustega. Kasutusrendi puhul ei pea maksma käibemaksult selle ajatamise korral intressi.

3. Kui vara hind on ilma käibemaksuta – mõistlikum oleks kasutada järelmaksu

Sel juhul oleks meie soovitus võtta erinevatest liisingfirmadest nii kasutusrendi kui ka kapitalirendi pakkumine ning neid võrrelda.

Andres Juhkam
http://www.laenuvaatlus.ee/