Futuur

Esileht   Redigeeri seda artiklit   Logi sisse

Futuur (Future) sarnaneb forwardile, erinevuseks see, et futuuridega kaubeldakse börsil ning futuurid on standardiseeritumad. Kui optsioon annab omanikule õiguse osta või müüa kokkulepitud ajal kokkulepitud hinnaga kokkulepitud alusvara, siis futuuri puhul on see omanikule kohustuseks. Futuure kaubeldakse väga erinevate alusvarade peale – nafta, kuld, valuutad, aktsiaindeksid jne. Futuurid annavad väga võimsa võimenduse, seetõttu kontrollitakse väga täpselt ka tagatist futuuride puhul. Kui tagatis vajub alla lubatud piiri, siis realiseeritakse maakleri poolt positsioon automaatselt.

Veel sada aastat tagasi olid futuurid tuttavad ainult farmeritele, toiduainete töötlejatele ja kaupmeestele. Tänaseks kaubeldakse futuuridega üle terve maailma kõigis suurtes arenenud riikides. Futuuridega on seotud sadu tuhandeid inimesi ning peale voolav kapital otsib nii spekulatiivse riski läbi teenimisvõimalusi kui ka riski vastu kindlustamise võimalusi. Futuur on seadusega reguleeritud leping kahe osapoole vahel vahetamaks määratud hinnaga kaupa kindlas koguses ja kohas mingil kindlaks määratud ajal tulevikus. Siiski on eelnenud definitsiooni näol tegemist mõnevõrra vananenud määratusega, kuna reguleerib ainult füüsiliste kaupade vahetamist. Futuuritehingud saab teha ainult futuuribörsidel ning selliseid lepinguid võib alati lõpetada ka enne täitmistähtaega, tehes eelnevale vastupidise tehingu. Tänapäeval on aga suur osa lepingutest rahaliselt arveldatavad.

Loe eelnevast lähemalt allpool.

Sisukord

[redigeeri]

Ajalugu

Futuuriturgude tõeliseks alguseks loetakse 19. sajandi keskpaika, kui olid loodud arenguks peamised eeldused: kaubandust reguleerivad seadused, spekuleerimine turgudel ja tulevikutehingute kokkuleppimine. 1840.-ndatel aastatel sai Ameerikas tänu oma strateegiliselt heale asukohale tähtsaks keskuseks ümbrusonna farmeritele Chicago. Teravilja lõikuse hooajal kogunes Chicagosse nii palju kaupmehi, et turg küllastus viljast ruttu ning harvad polnud olukorrad, kus üleliigne teravili tuli visata Michigani järve. Puudusid lihtsalt kohad teravilja pikemaajaliseks hoiustamiseks. Siis aga jõudis kätte kevad ja teraviljast oli taas puudus. Hinna kõikumine hooajati oli väga suur ning vilja jaotus aasta peale ebaühtlane. Sellise ebaefektiivsuse ärahoidmiseks moodustatid 1848. aastal 82 Chicago kaupmehe poolt tänaseks üheks suurimaks futuurituruks kasvanud Chicago Board of Trade (CBOT), mille peamiseks eesmärgiks oli pakkuda kaupmeestele kohta kauplemiseks ning teisalt kohta vilja aastaringseks hoiustamiseks. Viimane omakorda pidi lahendama hooajalisusest tingitud pakkumise-nõudluse ebaühtluse.

Välja arenesid forwardid, kuid need oma ebastandartsuse ja garantiideta ei suutnud tagada olukorda, kus kokkulepitud tehing tulevikus tõepoolest aset leiaks. Puudus kaitse vilja hävinemise või kasvõi teise poole suutmatuse eest vili kohale toimetada. Samuti võisid farmerid lepinguid teravilja hinna tõustes lõpetada ning müüa oma vili kõrgema turuhinnaga. Niisuguste olukordade kaitseks arenes süsteem, kus osapooled pidid jätma tagatiseks teatud summa raha. Selliste tehingute lihtsustamiseks toimus omakorda lepingute standardiseerumine, mille tulemusena tekkisidki futuurid. Kui forwardeid võis kaubelda ükskõik kus ning avalikkuse teadmata, siis futuuridega hakati kauplema ainult börsidel ning kõikide tehingute hinnad ka avalikustati. Järjest enam lisandus turule riske kindlustavaid kaupmehi ning spekulante, mis viis üles kaubeldavad kogused. 1865. aastal tehtud esimene tehing standardiseeritud futuuriga avas tee tänapäevastele futuuridele, kuid nende olemus on siiski jäänud samaks – futuuride peamiseks ülesandeks on riskide kindlustamine.

Tänase päevani peetakse futuuridega kauplemise keskuseks Chicagot, seda eelkõige oma innovaatiliste lahenduste ja maailma tõenäoliselt kahele kuulsaimale futuuribörsile – CBOT ja CME – mille kodulinnaks Chicago on. Chicagos tehakse üle 30% maailma futuuritehingutest.

[redigeeri]

Tehingute protsess

Standardiseeritud kujul futuurid võisid omanikke vahetada mitmeid kordi, seepärast oli vajalik lepingute pidev jälgimine, avatud ja suletud positsioonide dokumenteerimine, rahavoogude juhtimine maaklerfirmade vahel ning kaupade kättetoimetamine. Siin tuli appi kliiringmaja, mis garanteerib ja tagab lepingute täitmist osapoolte vahel. Tegelikult on tegemist kolmanda osapoolega ning sisuliselt teevad nii ostja kui ka müüa tehingu viimasega. Kaupleja ei pea muretsema, kes ta tehingu vastaspooleks on. Et aga tagada, et osapooltel on piisavalt varasid lepingu täitmiseks, peab nii ostja kui müüja kontol olema piisav tagatis. Tagatise suurus on reeglina arvutatud ajalooliste hindade alusel, võttes eelduseks, et see kataks ühe päeva jooksul tekkida võiva kaotuse. Päeva lõpus vaadatakse tagatis üle ja kui see on langenud alla nõutava tagatise määra, siis tuleb kauplejal raha juurde kanda, et oleks täidetud nõutava tagatise määr või vähendada oma positsioone.

[redigeeri]

Arveldus

  • Füüsiline kohaletoimetamine – lepingu tingimustele vastav kaup toimetatakse börsi poolt määratud kohtadesse. Seda juhtub aga suhteliselt väheste lepingute puhul, sest enamus lepingute puhul tehakse enne tähtaega vastupidine tehing.
  • Rahaline arveldus tehakse peale viimast futuurilepingu kauplemispäeva, kui kaupleja ei ole oma positsiooni enne likvideerinud. Sellisel juhul debiteeritakse või krediteeritakse kaupleja kontot vastavalt lepingu hinna ja indeksi hinna vahele.
[redigeeri]

Futuuribörsid

Tänapäeval on maailmas üle 75 futuuribörsi, neist tuntumad on (välislingid):


Väärtpaberid

Aktsiad - Indeksaktsiad - Võlakirjad - Fondiosakud
Optsioonid - Futuurid - Forwardid - SWAPid


Redigeeri seda artiklit   Viimased muudatused   Artikli ajalugu   Viidad siia   Seotud muudatused
Seda lehekülge on külastatud 9407 korda. Viimane muutmine: 29. september 2007, kell 19.40