Long-Term Capital Management
Esileht Redigeeri seda artiklit Logi sisse
Long-Term Capital Management - seni kuulsaim pankrotistunud hedge fund, mis on olnud eredaimaks näiteks selle sektori võimalikest riskidest. Olles algusaastatel saavutanud 40% juurde jäävaid tootlusi, kaotas fond praktiliselt kõik oma varad 1998. aasta Venemaa kriisi järel (lõplikult likvideeriti fond 2000. aasta alguses).
Asutamine
LTCM asutati 1994. a John Meriwetheri poolt, kes eelnevalt töötas Salomon Brothersis võlakirjade kauplemise divisioni juhina. 1991. aastal oli Meriwether sunnitud Salomonist USA riigivõlakirjade skandaali järel lahkuma. Meriwether sõlmis SEC-iga kohtuvälise kokkuleppe ning tegutses finantssektoris edasi.
Samuti olid fondi juhatuses Myron S. Scholes ja Robert C. Merton, kes jagasid 1997. a Nobeli preemiat majanduses. Viimased osalesid siiski rohkem strateegiate väljatöötamises, igapäevasesse tegevusse nad praktiliselt ei sekkunud. LTCM alustas kauplemist 24. veebruaril 1994. a algkapitaliga $1 mlrd. USD.
Meriwether meelitas LTCMi ka David W. Mullins'i, kes oli sel ajal FED-i asepresident ja FED-i hierarhias teisel kohal pärast toonast FED-i juhti Alan Greenspani. Seega suutis Meriwether panna kokku väga võimsa meeskonna, meelitades üle ka enamuse oma endisest tiimist Salomonis. LTCMi peeti juba asutamise järel üheks maailma võimsama ajutrustiga fondiks.
Kauplemisstrateegia
Fond kasutas kauplemist komplekseid matemaatilisi mudeleid, et saada kasu võlakirjaturgude ebaefektiivsusest (fixed income arbitrage). Enamasti kasutati USA, Jaapani ning Euroopa riikide valitsuste võlakirju. LTCM teooria kohaselt võis võlakirjade turul tekkida küll lühiajaliselt ebaefektiivsusi, kuid pea alati taastutakse tagasi normaalse seisu juurde.
Üks fondi peamisi strateegiaid seisnes selles, et osteti riigivõlakirju ning müüdi ettevõtete võlakirju, seda just siis kui käärid kahe võlakirjagrupi intresside vahel olid läinud liiga suureks. Seega ei panustatud intresside üldisele suunale, vaid pea alati mingile paarile - eeldades, et paari vahel valitsev ebaefektiivsus mõne aja pärast kaob.
LTCM strateegia osutus edukaks ning fondi kapital paisus järjest suuremaks. Seetõttu jäi võlakirjade turg neile liiga kitsaks ning nad pidid otsima uusi võimalusi. Väga suured positsioonid võeti S&P 500 optsioonides (müüdi lühikeseks optsioone ehk volatiilsust).
1998. a alguses oli fondil omakapitali $4,7 mld ja võimedust $124 mld. Lisaks sellele tuletisinstrumente $1,25 triljoni väärtuses. Seega kasutas LTCM väga võimast võmendust. Kuna LTCM oli suurim hedge-fonde ja oma kauplemisaktiivsusega investeerimispankadele väga magus klient, siis suutis LTCM välja kaubelda endale väga head tingimused - seda nii tasude kui ka võimenduse suhtes.
LTCM hoidis oma kauplemisstrateegiad saladuses, see on hedge-fondide puhul üsna tavaline, kuna strateegia ja positsioonide avalikustamisel saaks fondi vastu panustada. Ühtlasi tegi LTCM koostööd praktiliselt kõigi suuremate maailma (investeerimis)pankadega, tihti ostsid nad ühe osa positsioonist ühe maakleri kaudu ning teise osa positsioonist teise maakleri kaudu - et keegi ei omaks täpset ülevaadet, mida nad teevad.
See tingis ka selle, et ükski finantsinstitutsioon ei omanud täpset ülevaadet LTCMi võimendusest ja riskitasemest. Hiljem on väidetud, et pangad andsid liiga suures ulatuses LTCMile võimendust ning põhjus selleks oli pankade ahnus teenida LTCMiga koostööst. Seega võib (investeerimis)panku pidada üheks oluliseks süüdlaseks LTCMi lõhkiminemises.
1998. a allakäik
LTCM allakäik algas 1998. a mais ja juunis, mil fondi varad langesid vastavalt 6,5% ja 10%. Sama aasta augustis ja septembris tühistas Venemaa valitsus oma riigi võlakirjad, mis tõi kaasa suure ebakindluse ja määramatuse tõusu finantsturgudel. Paanikas investorid müüsid riskantseid võlakirju ja ostsid väikse riskiga riikide võlakirju. See tingis võlakirjade spreadi suurenemise ning see omakorda oli täpselt vastupidine LTCMi nägemusele.
Ühe investeeritud dollari väärtuse kujunemine LTCMis:
Seega oli tegemist äärmiselt "irratsionaalse" olukorraga, mida oli väga keeruline ette näha. LTCM-ile tõi see kaasa tohutud kahjumid, sest nad olid panustanud just sellele, et turud on pikemas perspektiivis efektiivsed.
Kuigi LTCM-il võis tõepoolest õigus olla, kaotasid nad oma kapitali suure võimenduse tõttu. Paljud on võrrelnud fondi strateegiat "teerulli eest müntide korjamisega" - suure tõenäosusega väike kasum vs väikese tõenäosusega suur kahjum.
Kui raskused tekkisid, siis LTCM asus otsima täiendavat kapitali, et oma olukorda parandada. Ühena mitmetest kutsuti appi ka oma konkurent - investeerimispank Goldman Sachs (NYSE:GS). Goldman pidi ise paigutama kapitali ning lisaks otsima juurde ka investoreid. Selle vastu lubas LTCM avada oma varalaeka - näidata oma positsioone ja strateegiaid. Goldman sai ligipääsu strateegiatele ning väidetavalt (see on lõplikult kinnitamata) asus LTCMi positsioonide vastu kauplema, halvendades sellega kiiresti veelgi LTCMi seisu. Goldmaniga lõpuks tehinguni ei jõutudki.
1998. a. septembri lõpus kutsus NYC Föderaalpank kokku investeerimispankade grupi, kes ülikiiresti suutis leida ligemale 4 miljardit dollarit ning see grupp võttis LTCM-i üle ning investeerisid sinna raha juurde, et sujuvalt ajapikku likvideerida fondi positsioonid. Nii hoiti ära suurem paanika finantsturgudel, mis oleks võinud tekkida positsioonide kohesel likvideerimisel.
LTCM lõpetas tegevuse lõplikult 2000. a, olles kaotanud $4,6 miljardit dollarit.
Redigeeri seda artiklit Viimased muudatused Artikli ajalugu Viidad siia Seotud muudatused
Seda lehekülge on külastatud 2134 korda. Viimane muutmine: 25. juuni 2007, kell 11.58
